Mis õigusega, kas tugevama?

kategooria:

Allolev tekst on võetud MTÜ Kasside Turvakodu kodulehelt. Sellepärast, et see on nii mõtlemapanev lugu. Et kõik, kellel tekib mõte  tervet kassi magama panna, enne selle tegemist küsiksid endalt -mis õigusega, kas tugevama?

ELU VIIMANE PEATÜKK. KÜSIMUSED, MIS JÄID VASTUSTETA.

See hommik oli üsna tavapärane. Kõikide oma väikeste harjumuste ja rutiinsete tegevustega. Ehk veidi rahutum, veidi ärevam, aga kindlasti ei viidanud miski, et see päev võiks jääda meie elu viimaseks.

Autoakendest mööda vihisenud puude ladvad olid enneolematult kevadised
ja ootusärevuses. Päikesekiired paitasid meie puurivõre vahelt
väljaulatuvaid vurruotsi. Oli vaikne. Enneolematult vaikne.

Järsku olime tundmatus toas. Siniste kummikinnastega inimesed sebisid
meie ümber, õhk oli võõrastest lõhnadest paks. Pugesime puuri nurka ja
püüdsime muuta end nähtamatuks. Kuulsime, kuidas peremees vastas
küsimustele, kuid me ei mõistnud kõike, mida räägiti… “läks ravile… ei
saa enam pidada… perenaine… magama panna…, ei ole enam võimalik…
eutanaasia.”

Uks sulgus. Kogu ärevus ja siniste kummikinnastega
sebivad inimesed olid kadunud. Me olime kahekesi, väikeses puuris ja
mõistsime järsku, et see on meie elu viimane peatükk. Meid oli toodud
kliinikusse eutaneerimisele.

Miks? Miks küll?
Kas me tegime
pahandust? Kas me kurrusime hommikul liiga kõvasti? Kas me sõime liiga
palju? Kas me häirisime teie õhtuid, kui koos mänguhiiri taga ajasime?
Kas me ajasime liiga palju karva? Kas me käisime liiga tihti
liivakastis? Kas meie perenaine teab seda, et me siin oleme? Kas ka tema
tahtis meist vabaneda?
Miks….miks…miks?
Miks, peale 11 aastat kooselu, otsustasite meie eluküünla kustutada?

Järgmisel hommikul tõusis päike teistmoodi. Ei olnud kodust aknalauda,
millelt esimesi kevadisi päikesekiir püüda. Ei olnud enam vana ja
armsalt kulunud konservikaussi. Ei olnud tuttavat vaipa, mille
triipudesse salaja oma karvad kudusime. Kõik oli kadunud.

Oli vaid võõras lõhn, metallvõredega puur, valged seinad ja sinised kummikindad.
Oli tühjus, kurbus, igatsus… aga kõige rohkem olid hinges küsimused, millele ei saa kunagi vastuseid.
Miks, peale 11 aastat, meie armastus ja truudus reedeti?

Piiksu ja Nurr toodi loomakliinikusse eutaneerimisele, sest nende
perenaine läks haiglasse ravile. Nad on emased, sõbralikud ja terved
kassid, kelle maailm lagunes sel päeval koost.

Veterinaarid ei suutnud terveid, tugevaid ja sõbralikke kodukasse eutaneerida ning võtsid ühendust Kasside Turvakoduga.
Piiksu ja Nurr ootavad hetkel endiselt loomakliiniku puuris oma edasist saatust.

Me teame, et Turvakodu rohkearvulises kassikambas muutuvad sellised
kodukassid nukraks, langevad stressi ning lakkavad söömast.
Seetõttu jagamegi teiega seda lugu, armsad sõbrad.
Me ei taha kuidagi leppida olukorraga, kus inimese otsus kustutab kahe
imelise looma eluküünla ning soovime üle kõige neile kahele väikesele
nurrikule anda uue võimaluse.
Võimaluse uuele kodule.


Tagasi üles