Andrese hulkumise kohta kuulsime me juba jaanuaris, aga kuna sel ajal nägi ta välja korralik, priske ja lõksu ka üldse minna ei tahtnud, siis eeldasime, et tal on kuskil siiski kodu või toitja olemas. Ent paari kuu pärast hakkasid meile tulevad kõned teist tooni võtma ja pea iga kord kirjeldati, et kass lausa veritseb. Märtsi lõpus õnnestus meil see kassike lõksu meelitada ja kui saime lõpuks ta korralikult üle vaadata… OEH! Kõik ta peaümbrus on veriseid haavu täis, kärnane, paistes… Me ei taha mõeldagi selle kiisukese kannatustele tänavatel ja kui kaua ta on pidanud niiviisi oma elu eest võitlema.
Õnneks on ta nüüd kassitoas soojas, arsti juures käidud, haavad ära puhastatud ja tasapisi hakkab ta ennast meie vabatahtlikele avama. Hea meelega võtab ta vastu kõik paitused ja silitused ning ta on väga hea isuga. Ja olgugi, et ta on praegu natuke niru välimusega, siis oleme kindlad, et aja ja armastusega saab ta räsitud karvake jälle läikima.

Kui sul on võimalik talle hoiukodu pakkuda, siis palun anna sellest meile märku:
Paku hoiukodu