Harald Lõvisüda

kategooria:
harald2.jpg

Harald on 2013.a. suvel sündinud isane kass, Tema Kuningliku Kõrguse Leonore Lilian Maria vend. Algul oli päris ettevaatlik, kuid nüüd on hoiukodus teise kassiga (kes ei ole küll Matilda, vaid Nööbi), päris usaldavaks kassipoisiks saanud. Isegi mitte ainult  usaldavaks, vaid lausa nurruvaks sülekassiks. Saavad väga hästi läbi ka hoiukodu teise kassiga.

.....nüüd päevad läbi müravad koos mu elamise segi
kuni harald pea kaussi ära kustub
ja muide, see rasvalott kõhu all pidi olema tõutunnus
mu umbusk
kuigi nüüd kõnnib mul kass sada korda päevas üle tee
olen õnnega koos
harald lõvisüda ja matilda söeselg on need
tundsin end üksi nukralt
et siis otsustasin võtta
omale kaks sõpra
haraldi ja matilda
üheskoos on meil rõõmsam
nad on alati mu kõrval
üks on paks ja teine kõhna
nad on harald ja matilda.... 

Siin ka Chalice - Harald ja Matilda- terve laul : https://www.youtube.com/watch?v=gIqHBEb7-Bs

Saanud parasiiditõrje.  On kastreeritud ja mikrokiibitud.

Vaata veel pilte: https://imgur.com/a/F08ti

 

Kontakt: 53024599, kassidkoju@hot.ee

 

 

 


Kommentaarid

Miks uut hoiukodu?

Miks siis Harald, kes on oma hoiukoduga ja kellega ka  hoiukodu on niiiiväga rahul, uut kodu vajab? Sellepärast, et noored, kelle juures Harald on hoiukodus, kolisid uude kohta ja sinna pole lemmikloomi lubatud. Nii kurb kui see ka pole, on sellel ilusal poisil uut hoiukodu, kuid veel parem, kohe päriskodu vaja. Kas siis kellelgi pole vaja nii ilusat ja head lemmiklooma?


Milline kass on Harald Lõvisüda?

Praegune hoiukodu kirjutab: Haraldist on nüüdseks saanud täielik sülekass, kes reageerib oma
nimele suurepäraselt ja saab alati aru, kui temaga või temast räägitakse. Ta tahab nunnutamist ja pai rohkem kui ükskõik mida, pugemine on tema lemmikhobiks saanud. Kui me ta alguses puuris saime, ei uskunud, et temast võiks saada selline pugeja. Istus oma nurgas ja ainult sisises
meie peale ega tahtnud mingit kontakti. Muidugi oli näha, et ta pole kunagi kuri olnud, nagu alguses väideti. Pigem oli tal ikkagi hirm.  Talle meeldib palju jutustada ja inimeste seltsis olla. Mängib iseseisvalt pallidega ja kõigega, mida leiab. Saaks läbi hästi ka lastega ja ükskõik,
mis loomaga, kes tema sõber tahab olla. Ta tahaks kindlasti olla peres, kus on rohkem inimesi või veel mõni kass. Ta ootab alati, et keegi koju tuleb ja jookseb vastu, oma pall hambus, nagu väike koer. Üleüldiselt on tema iseloom õnnelik ja meeletult siiras, nii tänulik selle võimaluse eest,
et ka tema võib saada üks hetk oma kodu. Ta on olnud meiega umbes kolm kuud ja ma pole näinud parema iseloomuga isast kassi ja ta on saanud tõeliseks pereliikmeks meie hoiukodus. Harald oleks igasse perre üks asendamatu sõber, eriti kui tal oleks seal veel üks kass, kellega ta saaks seal  suhelda ja koos magada. See kodu, kes Haraldi võtab, saab endale juurde palju soojust, pugemist ja mängulusti!


Uuest kodust

Armas Harald läks Harjumaale dalmaatsia koera ja teise kassiga majapidamisse.

Nüüd on ta olnud seal paar päeva ja sealt kirjutatakse:

Harald on juba veidi kohanenud. Mängib rõõmuga,
vahepeal on liiga hirmus, siis jookseb voodi alla peitu, et mõne hetke pärast
välja piiluda, sest uudishimu on nii suur. Kogu majale on mitu ringi peale
tehtud, öösiti on ka kõik laua-kapi-kummutipealsed läbi jalutatud.

Vana kass vaatab huviga, et keegi veel toimetab
samadel jahimaadel, paar korda on nad üksteise ninad üle nuusutanud, aga
igaksjuhuks veel lähemat tutvust pole teinud, mitte et Harald ei tahaks :)
Koeraga on lihtne, kaugelt on huvitav vaadata, aga kui liiga lähedale tuleb,
siis Harald uriseb korraks ja koer kaob saba jalgevahel kaugemale. Mitte tõukass
vaid lõukass :)

Sügamine-silitamine on Haraldi jaoks nii
vastupandamatu, et argadest hetkedest hoolimata ei saa võimalust mööda lasta,
nii ei ole tal tolligi nahka mida ei oleks silitatud ja sügatud
:)

Aitäh! Meil on väga tore uus
pereliige!


Kiri kodust boss Haraldist

Kodust kirjutatakse: Tänaseks on Harald meie pereliige olnud juba pool
aastat. Nagu tookord kuulutuses lubati on Harald tõesti unistuste kass. Kass,
kes magab alati kassi pesas, kes kratsib küüsi kraapimisalusel, ei tee kastist
kunagi mööda, ei pirtsuta ühegi toiduga. Pole kunagi kuulnud ühtegi kassi nii
valjusti nurrumas, pole kunagi näinud nii sülemaiast nurrumootorit.

Sõprus koera ja teise kassiga ei kujunenud
selliseks, nagu algul lootsime, aga suhted on olemas ja üksteist
aktsepteeritakse. Harald on meie peres inimeste omanik, ülejäänud saavad orje
kasutada siis kui härra neid hetkel ei vaja. Kui hommikune kell on pandud
tirisema, siis mingil hetkel enne tirinat tabab Harald ära hetke, mil
ärgates enam magama pole mõtet jääda, aga voodist on veel vara välja ka ronida -
mõnus hetk inimese seljas turnida, röökides nurruda ja tukkumajäänule pehme
põsepatsutusega meenutada, et härral on mõned krõbinad kausis vähem kui võiks.
Kui põsepatsutus ei aita, siis tilisev hiireke voodis ei tohiks kedagi külmaks
jätta. Süüa peab muidugi saama, alati. Kui keegi avab külmiku ukse, siis
tardub terve pere paigale, et mitte jääda pudrukuulina külmiku poole lendava
halli kera ette. Külmiku ees saab pudrukuulist maailma kõige näljasem ja paluvam
kass, olenemata sellest, kas kapist võetakse sidruniviile või lihapalle. Paks
laps, ilus laps, Harald on poole aastaga pool kilo kosunud. Pontsik ta siiski ei
ole ja kõrgust on ka juurde tulnud. Oleme temaga üliväga rahul ja loodetavasti
tema meiega ka :)


Haraldi lugu

Kodust kirjutatakse:

Peale 1a8k pikkust rännakut on meie kass elusalt ja tervelt kodus.

Harald on nüüdseks 3-aastane pikakarvaline hall kiisuhärra. Kuna ta püüti esmakordselt kinni väga noorukina, siis oma koju jõudes oli ta väga arg ja tundlik.

"Meil elas 10 kuud toakassina, kuni siis sellel saatuslikul
aprillipäeval mõtlesin viia ta traksidega jalutama... Õues õnnestus meil
teda aja jooksul mitu korda eemalt näha, aga hüüdmise peale põgenes
alati. Kui pool aastat enam keegi teda näinud ei olnud, siis oli lootus
tegelikult juba kadunud, aga isegi mõttes ei suutnud veel hüvasti
jätta."

"Kuu enne jõule sain telefonikõne, et Haraldit on nähtud
meie kodust paari kilomeetri kaugusel majade vahel ja et ta on seal sage
külaline. Ma isegi ei tea täpselt mitu peret teda aitas, aga
praktiliselt iga maja terrassile oli tema jaoks veidi toitu pandud. Seda
on kehakujust ka näha, Harald on kena trulla :)"

"Paar õhtut kannatlikust ja 25.12 hilisõhtul istus Harald puuris ja
vaatas meid sealt süüdistavalt. Kodus oli algul ehmunud, aga juba
järgmisel hommikul keerles õnnelikuna ümber pereliikmete, kord
nurrudes-kord näugudes. Sülle võttes paneb käpad ümber kaela ja
kallistab, ise nurrub kõrvulukustavalt. Aegajalt aknast pimedusse
vaadates näugub vaikselt, justkui igatseks jälle välja või jutustades
oma seiklustest."

Teisisõnu - täielik jõuluime!  "Loodetavasti annab meie kogemus kõigile kiisu kaotanud
inimestele lootust, miski pole võimatu, ka siis, kui seis tundub olevat
juba täiesti lootusetu."

Soovime, et uuel aastal leiavad kõik kodust eemale rännanud kiisud nagu Harald oma kodutee uuesti üles.

 

 


Tagasi üles