Kui kassidel oleks oma maadeavastajad, oleks Raig see, kes avastaks uue mandri kogemata. Raigi jaoks ei ole olemas kinniseid uksi, liiga kõrgeid riiuleid ega piisavalt salapäraseid nurki. Kui maailmas on midagi avastada, siis tema läheb. Kui maailmas ei ole parajasti midagi avastada… siis ta avastab vanu asju uuesti, noh!

Tema väike roosa nina on nagu kompass, mis näitab alati kõige põnevama asja suunas. See jõuab kapi taha, teki alla, ostukotti, teise kassi kõhu alla ja lõpuks – kõige meelsamini – inimese sülle. Sest Raig armastab inimesi. Väga. Vahel lausa natuke liiga suure hooga.

Kui tema süda ütleb: “Mul on KOHE pai vaja!”, siis ülejäänud kass ei pruugi sellele järele jõuda. Nii võib juhtuda, et ta hüppab inimesele külge enne, kui inimene ise jõuab aru saada, et kallistamisaeg on alanud. Küüned? Need lihtsalt juhtuvad kaasa tulema. Mitte pahatahtlikkusest, vaid puhtast entusiasmist. Just seetõttu ei sobi Raig koju, kus on väikesed lapsed.

Õnneks on maailmas olemas õde Retter. Kui Raig on leek, siis Retter on latern.

Kui Raig tormab pea ees tundmatusse, siis Retter veendub, et vend ikka leiab tee tagasi. Kui Raig unustab end liiga suure hooga mängima, oskab just õde tema tähelepanu mujale suunata või mängukaaslase rolli üle võtta. Nad on koos kasvanud. Koos päästetud. Koos õppinud, et maailm võib olla turvaline paik.

Hoiukodusse jõudes oli Raig see julge suur vend, kes näitas arglikule sõtsele, et inimesed võivad olla head. Tänaseks on nende rollid peaaegu märkamatult põimunud. Retter loeb Raigi kehakeelt nagu avatud raamatut. Ta teab, millal vend vajab mängu, millal puhkust ja millal lihtsalt kedagi, kes tema kõrval oleks. Ja Raig? Tema ei kujutaks ilmselt elu ette ilma õeta.

Retter ise on väike päikesekiir. Ta armastab mööda põrandat veereda, pehmeid pesasid, ühiseid uinakuid ja neid hetki, kui nad vennaga üksteise ümber kerra keeravad ning terve maailm mahub ühte nurruvasse kassipalli.

Seepärast tahaksid õde-venda saada päriskoju päris-koos.

Nad vajavad inimest, kes näeb Raigi pöörast uudishimu mitte probleemina, vaid tohutu elurõõmuna. Kes oskab sellele energiale piire õpetada, ilma et kustutaks sära tema silmist. Ning kes mõistab, et Retter ei ole lihtsalt “kaasa tulev õde”, vaid Raigi parim sõber, tõlk, mängukaaslane ja turvasadam.

Kui sinu kodus on ruumi kahele erilisele hingele, siis võid olla kindel ühes asjas – vaikseks seal enam ei jää. Aga see-eest saab seal olema rohkem naeru, rohkem sooje ninapuuteid ja kaks väikest südant, kes on otsustanud, et kõige parem seiklus on see, mida saab ette võtta koos.