Hei, saame tuttavaks. Minu nimi on Sandra, omadele Sannu. Ma olen päris oma inimese ja oma esimese päriskodu otsingul. Otse loomulikult on mul oma inimesele ja päriskodule teatud ootused. Inimestel on ju ka teatud ootused, kui nad kodu ning korterikaaslese otsingul on.

Ahh, et kuidas ma ennast iseloomustaksin? Olen selline tagasihoidlik preili. Hoiuperenaine ütleb, et ma olen tema väike lohepoeg. Võib-olla kutsub ta mind lohepojaks sellepärast, et igakord kui ta mind silitab, püüan ma teda susinaga eemale peletada. Tegelikult ei ole ma üldse kuri, aga inimene on NII SUUR ja HIRMUS….

Nüüd veidi sellest, mida mina ootan oma inimeselt ja päriskodult.
* Mulle meeldiks, kui uues kodus ootaks mind eest üks sõbralik kiisu, kelle käest ma saan kodukassiks olemise nippe õppida.
* Ma ei ole päris kindel, aga tõenäoliselt ei sobi ma koos elama väikeste lastega. Väikesed inimesed on minu väheste kogemuste põhjal olnud veel hirmuäratavamad, kui suured inimesed.
* Mulle meeldib aknast välja vaadata, seepärast oleks hea, kui mu pesa mahub aknalauale. Aga aknad tuleb kassikindlaks teha, sest olen tõeline Houdini, kui on vaja kitsast kohast läbi pugeda.
* Mulle meeldib magada voodis teki alla või pleedi sisse pesa teha. Mõnikord olen magama pugenud padjapüüri sisse. Õnneks hoiuperenaine veendub alati enne voodisse minekut, ega ma ei ole ennast kuhugi peitnud, kus ta saaks mulle kogemata haiget teha.
* Konserve ma ei armasta. Parema meelega söön krõbinaid ja olen õnnelik, kui saan aeg-ajalt maiustada kanafilee tükikestega.
* Liivakasti kasutamine on mul edukalt selge. Võin teistele kiisudele kursuseid anda, kuidas liivakastis kõik korralikult ära peita.
* Ja pallid… Mulle meeldivad igas suuruses pallid, millega saab mängida. Mõnikord unustan kartlik olla ja siis annan suurepäraseid žongleerimisetendusi.

Tegelikult ma olen kaalunud oma hoiuperenaise päriselt ära kodustada. Aga teate, tal on mingi imelik sundus minna suveks Saaremaale ja tulla sügisel uuesti Tartusse tagasi. Ma saan aru, et inimeste meelest on äge suvel kuskil saare peal elada, aga minu meelest on reisimine tülikas. Kõigepealt 6 tundi autosõitu, siis võõras koht, millega harjuda. Ja sügisel Tartusse tagasi reisimine. No ei ole mina sellest reisimisest vaimustuses. Mitte, et ma ennast reisi ajal halvasti üleval peaks, aga te ju nõustute minuga, et see on väsitav? Ehk siis minu uus inimene võiks olla paiksema eluviisiga.

Kandideerimisavaldusi mulle uue kodu pakkumiseks võtab vastu Tartu Kassikaitse. Valiku teen muidugi mina 🙂

*

„Mis? Mina? Ega keegi ometi mulle külla ei tulnud?“ Just sellised sõnad tunduvad olevat Sandra pilgus, kui mõni külaline jälle kassituppa satub. Silmad täis lootusetust ja umbusku… Ja mis siin ka imestada, sest külalised käivad ja külalised lähevad, aga Sandrat keegi kaasa ei vii. Jutustame me küll kõigile selle vahva kilpkonnamustriga kassikese loo, ent välja valitakse ikka keegi teine. Või veel hullem, kassitoast lahkutakse lubadusega ühendust võtta, kuid tegelikult kõnet ühelegi kassikesele ei tulegi…
Sandral on olnud keeruline suvi – saanud juuli algul hoiukoju, õnnestus tal pisikese aknaprao kaudu sealt kohe minema lipsata. Tulutult otsisime teda terve suve, kuid alles sügisel hakkas ta ennast rohkem kohalikele inimestele näitama ja alles kolm kuud hiljem oli ta jälle turvaliste kassitoa seinte vahel, kus süüa antakse nagu kellavärk ja küljealune on alati soe. Aga kassituba ei ole ikkagi oma kodu…
Täida Sandra süda jälle lootusega, et ka temale on kuskil kodu, mida ta võiks kutsuda päris omaks. Tule talle külla ja vii just tema kaasa!

*

Sandra on leitud! Läks pea kolm kuud, et leida Sandra üles. Suur tänu Krislinile, kes ei andnud alla ja käis veel mitu kuud hiljem plakaeid uuendamas. Tänu sellele, täiesti juhuslikult, märkas ta Sandra-laadset kassi. 20. oktoobril pani puuri üles ja hommikuks oli Sandra käes. See on hea meeldetuletus, et ei tohi kaotada lootust! Tuleb käia ja panna plakateid, küsida piirkonnas ringi ja loota. Nüüd vajab ta uut hoiukodu/kodu, kus ta enam pleku ei paneks :).

*

Noor emane kilpkonna värvides kass pääses õue 3.juulil Kalevi tänavalt ning jooksis Riia tänava poole. Ta on arglik kass ning õues ennast kätte ei anna. Võib ennast praegu peita lähedalasuvates kuurides ja keldrites, autode ja vundamentide all. Palume väga kõigil kohalikel silmad lahti hoida ja võimalusel oma majade kõrvalhooned ning muud peidukohad üle vaadata. Kui näete teda või temasarnast kassi, siis helistage palun kohe. Ootame Sandrat väga tagasi!

*

Sandra on tagasihoidlik kassineiu, kes otsib päris oma kodu.