On olemas kassid.

Ja siis on olemas oranžid kassid.

Ning kusagil nende kahe vahepeal elab üks ümar oranž härrasmees nimega Priit. Ta usub siiralt, et igas esemes on peidus mänguasi. Hästi sobivad paberikuulid, sokid, kardinanöörid, kastid, varjud, su enda jalad ja vahel ka asjad, mida keegi peale tema ei näe. Kui miski liigub, tuleb see kinni püüda. Kui miski ei liigu, tuleb sellele anda võimalus liikuma hakata.

Tema päevad koosnevad suuresti sellest, et avastada üha uusi põhjuseid mööda tuba ringi kihutada, teha elegantne hüpe, maanduda veidi vähem elegantselt ja siis käituda nii, nagu see oligi algusest peale plaanis. Elu on lihtsalt liiga põnev, et selle peale pikemalt mõelda.

Ka käpakontroll on tema jaoks pigem… loominguline soovitus kui range reegel. Kui mäng läheb eriti põnevaks, võivad käpad liikuda kiiremini kui mõtted ning sekka satub mõni kogemata küünistus. Mitte pahatahtlikkusest – lihtsalt maailm on vahel nii tohutult elevust täis, et sellest jätkub kõigile. Just seetõttu otsib ta kodu, kus ei ole väikseid lapsi, kes võiksid tema mänguhoogu valesti mõista.

Teised kassid? Noh… nad ei ole üleliigsed, küll aga veidi imelikud. Inimesed on palju huvitavamad ning mänguasju ei peaks niikuinii kellegagi jagama. Kõige õnnelikum olekski Priit kodus, kus ta saab olla ainus kass ja kogu oma suure oranži isiksusega särada!

Priit ei ole täiuslik. Tal on diagnoositud FIP. Ta on natuke pontsakas. Natuke kohmakas. Natuke liiga innukas. Vahel täiesti pööraselt energiline. Ja just sellepärast on ta üks neist kassidest, keda ei unustata. Ta vajab lihtsalt inimest, kes vaatab seda väikest oranži kaost ja mõtleb: “Jah. Just sind ma olengi oodanud!”