Nevada veedab tavaliselt oma päevad rahulikult pesas põõnates ja suurt tähelepanu ta kassitoa ja selle elanike saginale ei pööra. Kui aga vabatahtlik kassituppa tuleb, pistab Nevada alati oma heleda peakese pesast välja. „Oi, tere! Kas mind tuldi vaatama?“ küsib ta õrna mäuga. „Ei veel, kallis Nevada,“ vastab talle vabatahtlik, „aga kindlasti varsti keegi tuleb!“ Selle peale lubab kassike ennast pisut pea pealt silitada, kuid keerab siis nukra näoga ennast jälle pessa kerra.

Nevada on kaunis kassipoiss Kükita kolooniast, kes sai päästetud tiheda liiklusega sõidutee äärest ning kes nüüd ootab oma esimest kodusoojust. Ta on õrna hingega, jälgib oma turvalisest pesast iga päev vabatahtlike tegevust ning nuusutab huviga iga kätt ja maiust, mis talle nina alla pannakse. Pisut on ta aga veel ettevaatlik ka – kust tema teab, võib-olla ei ole kõik inimesed nii toredad kui see tädike, kes teda kodukohas terve külma talve oli toitnud. Temast saab aga kindlasti väga tore kaaslane kogu eluks päris oma inimesele.