Halku ja Vupsik on kaks sõpra, kes üksteist juhuse teel leidsid. Ilmselt on Halku ema Laigu, kelle me ühe talu juurest juba suvel kätte saime, ja kuigi arstid ütlesid tookord, et ta on hiljuti poeginud, siis neid poegi ei leidnud me mitte kuskilt. Mõne kuu pärat aga ilmus Halku ise välja – ja ta oli endaga kaasa toonud sõbra! Me ei tea, kuidas nad Vupsikuga kohtusid, kuid ilmselt toideti neid lähedal asuvas suvilas: mõlemad kassid olid õues pelglikud, kuid selgelt inimestega varem juba tuttavad. Kui tolle suvila elanikud sügiseks minema kolisid, läksid ka kaks sõpra koos uut pelgupaika otsima. Nii jõudsidki nad Laigu varasema toitja juurde ning õnneks sealne pere võttis kohe meiega ühendust, selle asemel, et kassid sügise saabudes hooleta jätta.
Meie juurde jõudes kohanesid kassikesed inimese seltskonnaga kiiresti ja neist on saanud mängulised ning uudishimulikud nurrikud. Halku on pisut rahulikum, kuid Vupsik on tõeline ralliäss. Vahel tulevad ka ise pai küsima, kuid vanusele kohaselt eelistavad nad rohkem veel ringi rahmeldada. Koos tehakse kõike – mängitakse, süüakse, magatakse ja võetakse paisid vastu. Seega kuigi Halku ja Vupsik võiksid minna koju ka eraldi, kui neid ootaks seal kodus ees mõni teine nurrik, siis oleksid nad südamest tänulikud, kui viiksid nad koju kahekesti koos!