Kassid kodus:2012.a. mais sündinud  imeilusa Kirru poeg Ossu on tore, julge ja
sõbralik poiss, saab teiste kassidega läbi ja armastab inimesi. Loomulikult kasutab
liivakasti, on saanud parasiidiitõrje. Tema vennad
on  Renars, Lauris, Valdis ja õde Sonja. Nende ema elas Tõrvandis
paneelmajade juures, kus teda toideti. Kirru poegis oma esimesed pojad
auto alla poriloiku. Pojad said hukka. Ja seekord, kui oli näha, et
Kirru hakkab jälle iga hetk poegima, leppis Kassikaitse selle hea
inimesega, kes Kirrut ja ka teisi vaeseid loom ikka toitnud oli, kokku,
et ta võtab tiine Kirru juba aegsasti oma garaazi, et ta seal poegiks.
Ja tõesti, nädal peale garaazi võtmist, poegis Kirru 5 imeilusat valge
mustakirju poega. Ise ütles see inimene: pojad on nagu oaõied.
Tõepoolest, imeilusa valge- mustaga kasukad, eriline ilus muster ja
osadel ka pikem karv. Kui pisikesed karvapallid hakkasid juba ringi
liikuma, siis ei olnud see poolpime garaaz neile enam sobiv koht ja
kiisupere toodi Tartusse Kassikaitse kõige suuremase hoiukodusse. Ja
seal on nad siiani elanud ja teistele hoiukodu kassidele uue rahutu ja
lustaka elu tekitanud. Eriti nüüd, kui kassipoisid on juba üsna suured
ja jõulised, nende mängud nõuavad ruumi. Nagu meessosole omane, võtavad
nad palju ruumi, kõik toad on neid täis. Välja arvatud uneaeg, siis on
kõik endale leidnud kuskil diivanil, toolidel, sektsioonkapi riiulitel,
arvutilaua toolil, aknalaual koha. Kontakt: 53024599, kassidkoju@hot.ee Lapsepõlvealbum:  https://picasaweb.google.com/109050935862592702812/Oaoied ossu Nii, nüüd on Ossu kastreeritud, saanud uuesti ussirohtu ja valmis minema koju. Kuna ta oli väiksena mitu korda haige ja põdes pikalt silma-ja igemepõletikku, siis ilmselt peab ta esialgu sööma pigem pehmet toitu-konservi, hakkliha, kanaliha. Krõbinaid ta võtab ainult paar tükki, ilmselt on tal valus süüa. See võib üle minna, kuid võibolla ka mitte. Sellise erivajadusega  peaks uus kodu siis arvestama, aga Ossu on tõesti väga hea iseloomuga ja ilus kassipoiss, nii et ta väärib seda. Nüüd läks Ossu, kes oli meie aegade kõige ilusam kassipoeg, lõpuks koju. Kuna ta oli väiksena mitu korda haige, siis lükkus kojuminek aga edasi ja järsku oligi ta suureks kasvanud ja keegi ei küsinud teda. Väga hea iseloomuga ja väga ilus Ossu ootas om akodu peaaegu 2aastat. Aga nüüd sai ta küll endale väga toreda  lastega perekonna, kes temaga viitsib mängida ja kus tal igav ei ole.