Üle vikerkaare:See kass ilmus Tartus Roopa t ühte  hoovi umbes kaks aastat tagasi. Elas elupuu all. Algul arvati, et kellegi naabrite kass. Ei tehtud tast
väljagi.  Mingi aja möödudes oli selge, et tal polegi
kodu-kas on kodu kaduma läinud või sinna aeda sokutatud.  Hakati söötma, kuid magab ta endiselt elupuu all. See elupuu ei ole miski lume-ja tuulevari, küll võib seal külmunud maapinnal pooltühja kõhuga raske uinuda olla. Osad inimesed ei saa üldse tühja kõhuga magama jääda, ütlevad, et uni ei tule pealegi, käivad lausa öösel külmkapi kallal. Talvel hommikul ärgates on kondid kõik kanged, läheb aega, kuni käima saab. On sõbralik, kuid viimasel ajal kardab äkilisi käeliigutusi ja sülle ennast võtta ei lase. Kuna teda sinna ei taheta, siis on kas inimesed liiga teinud või ka teised kõutsid, keda seal palju vabapidamisel on. On kõhnemaks jäänud, on nohu ja silmad vesised. Enidsest uhkusest on alles päris jäme ja kohev saba, mis alati sööma tulles on uljalt veel siiski püsti. Vanust ei tea, võib olla noor, võib olla ka vanem. Milles on see loom küll süüdi, et  kuuse all peab elama? Rahvaluules  öeldakse: Mitte kusagilt ei soa öömaea, ehk kas mine kuuse alla. Kas leiame talle hoiukodu, kus ta soojas hea toidu peal ravi saaks ja talle kodu(kas vana või uut) otsima saaks hakata? Kontakt: 53024599, kassidkoju@hot.ee Peaaegu aasta tagasi päästetud Teodor  lahkus  täna, 12. juunil meie hulgast. Eelmise aasta suve lõpus sai ta armastavasse hoiukodusse, kus ta tervis ka korda sai, vähemalt sai ta  oma kõige suurematest hädadest lahti. Elades korteris, oli ta ikka selline passiivne, kuid sellel kevadel sai ta elada maal, kus ta sai käia  õues. Seal tuli talle jälle elu sisse, ta nautis väga seda maaelu. Paraku oli ilmselt see linna tänavaelu ta tervise ikka ruineerinud ja eks tal oli ka vanust omajagu, kuigi söögiisu  oli tal hea ja see ootamatu ja ilmselt  ka valutu lahkumine oli siiski väga üllatav. Jää hüvasti, armas Teodor! Olgu sul õnnelik igavene elu!