Pupsik leiti ühest kortermaja keldrist, kus ta oli ilmselt mõnda aega õnnetult kinni olnud. Kassike oli alakaaluline, veetustunud ja hädine, kuid elutahet tal igal juhul oli – meie kassituppa saabudes ei jätnud ta söömata ühtki kausitäit ega käpaga sähvamata ühelegi vabatahtlikule, kes liiga lähedale tuli. Praeguseks on sellest käpaga vehkivast alakaalulisest kassist saanud tagasihoidlik paisõber, kes naudib lõua alt sügamisi ja häid maiuseid. Pupsik ei ole aga esimeses nooruses, nii et üle kõige vajaks ta endiselt (hoiu)kodu, kus ta saaks rahulikult oma vanaduspõlve nautida ning inimestega veelgi suuremaks sõbraks saada.