Üle vikerkaare:Üks Pärna tänava koloonia kassidest, kes õnnestus kätte saada ja kes sai kiiresti uude koju Tallinna lähedale. …et kassike on koju saanud. Ta on ikka superarmas kass. Veel tänaval elades oli ta põhiliselt koos mustvalge karvase venna(õega). Külmadel hommikutel lamas ta tolle peal risti, et neil ikka soojem oleks. Igatahes on mul hea meel, et kiisu kellegile hinge läks ja kodu leidis. See imearmas karvapall on järgmine ohver õueskäivate kasside hulgas. Tema läks lihtsalt kaduma 2009.a. detsembris nende kõvade külmadega, ei tulnud enam tagasi oma kuuri, kus ta elas. Neid ridu kirjutades tekib vägagi mõte-kas ta Tartus linnas tänaval oleks elanud nii kaua või oleks ehk kauem elanud? Või oli see talu-elu lühem, aga täisväärtuslikum? Kas on õigustatud neid üldse tänavalt kinni püüda ja lasta elama kuskile, kus saavad õues käia? Kas tõesti anda kasse ainult tuppa? Eks kasski tahab värsket õhtku ja jala rohu peale panna, aga…need rebased! Mina eelistan oma hoiukassidele tõesti korterielu. Ellujäämise tõenäosus on mitmeid kordi suurem. Lõpuks, ega kass pole inimene, et hindaks oma olukorda ja igatseks midagi. Kass elab hetkele, nüüd ja praegu. Mälu on lühike, öeldakse 2 nädalat, ma usun, et siiski rohkem, kuid ma ei usu, et üle aasta. Selle aja jooksul ununeb kogu endine elu, toaelu mõnudega harjutakse ega kannatata õuevabaduse puudumise pärast. Ega me muidugi ei tea, mida kass mõtleb. Ei ole ju tema nahas, arvame ainult. Kui on süüa, saab hiirekestega mängida, soojas magada, hellitatakse ja räägitakse juttu, peaks iga kass rahul olema. Ideaal oleks veel vastassoost teine kass kaaslaseks. Linnakassid saavad küll toas elatud, väljas traksidega jalutataud, aga maainimesed on teistmoodi. Vaevalt küll, et seal keegi kassi traksidega jalutama hakkab.