Mirra sattus meie juurde ühest kolooniast, kus kasse on kokku kahekümne ringis. Üks heasüdamlik vanem härra on neid söötnud, kuid see on kahjuks kõik, mis ta nende jaoks teha saab. Ilmselgelt on nii paljude kasside adekvaatne ravimine ja steriliseerimine ühele eakale inimesele üle jõu käiv ülesanne. Üks inimene, kes proovib sealset olukorda kontrolli alla saada, avastas Mirra reede hilisõhtul praktiliselt poolsurevana. Vaatepilt oli niivõrd õõvastav, et tõenäoliselt jääb see veel inimest pikalt painama. Kõhhetunud ja kondine, kuid siiski veel elus kass vaatas talle anuvalt vidukil silmadega otsa. Mõelda polnud siin midagi, kass pakiti kohe teki sisse, sest kaotada ei saanud enam ühtegi minutit.
Mirralt oli kadunud üle poole tema normaalsest kehakaalust. Ta oli nälginud, tugevalt veetustunud ja kurnatud, tema silmad tuhmid ja keha vaevu püsti hoidev. Kuid see pole kahjuks veel kõik…Tal oli mõlemapoolne mädane keskkõrvapõletik – valulik ja ohtlik seisund, mis on jäänud ravimata. Kõrvadest, ninast ja silmadest tuli mädast nõret, osa silma iirisest oli sarvkesta külge kinnitunud ning ka suus olev olukord oli kohutav. Ta pisikene keha kannatas kirjeldamatut valu, mida on raske isegi ette kujutada.
Kuid vaatamata kõigele on ta elutahe nii tugev. Ta vaatab ümbritsevat keskkonda uudishimulikult, ei mingit sisisemist ega põgenemist, vaid täielik usaldus. Mirra pilgus näeme nüüd lootust. Lootus, et valu lõpeb. Lootus, et elu saab veel elatud. Tema jõud kandub üle ka meile ning oleme valmis minema läbi kõigi ettetulevate raskuste, et tagada talle vajalik ravi, hool ja lõputut armastust. 🩷