Hoiukodu kirjutab, 1.8.23:
Matroona on nüüd mõned nädalad olnud hoiukodus ja juba käib uudishimulikult ringi, hõõrub vastu seinu ja sisistab teistele kassidele, et piire paika saada. Talle meeldib väga akna peal istuda ja uudistada, mis toimub. Tal on hästi elavad silmad ja ärk olemine. Lähedale veel tulla ei lase, kui siis vaid ise tulles. Teiste kassidega lepib, kuid ei ole suur sõber. Tundub, et pigem individuaalne lähenemine ja tähelepanu on see, mida ta eelistaks, sel moel on ta väike diiva. Matroona ootab väga päris oma kodu.

*

Kes see on, kes alati meid ronimispuu tagant piilub? Kes see on, kes iga päevaga vabatahtlikule konservi andmise ajal järjest lähemale hiilib? Kes see on, kes tahaks hirmsasti inimesega sõbraks saada, aga vajab selleks oma turvalist kodu? Ikka Matroona!
Matroona on tõepoolest viimastel nädalatel teinud läbi üllatava arengu – kui muidu pidi teda ikka diivani alt või mõne pesa sügavusest hommikuseks nägude kontrolliks otsima, siis nüüd on ta ametlikult juba tervituskasside grupi hulgas, kes iga vahetuse algul kassitoa ukse peal vabatahtlikku ootavad. Ta võib küll olla pisut turvalisemalt mõne puu või pesa tagant piilumas ja ei tule veel eputavalt päris ukse alla patseerima – ta on ju ometi daam! – aga kohal on ta igal juhul.
Me näeme Matroona silmist, et ta tahaks väga julgeda teha rohkem, julgeda olla lähemal, julgeda küsida rohkem süüa ja maiuseid, julgeda isegi mõni pai saada, aga kassitoas käib iga päev kohal erinev vabatahtlik ja nii ei olegi Matroona kindel, keda meist täielikult usaldama hakata. Omas (hoiu)kodus oleks aga kogu aeg samad inimesed, kelle meelituste ja heade sõnade peale võiks kassineiu üpris kiiresti oma südame avada.