Ööl vastu 18. novembrit, paar tundi enne esimest lumesadu, märkas meie vabatahtlik autoaknast pisikest kassipoega üksinda tänaval kõndimas. Kuniks auto peatati, jõudis kassipoeg juba võõrasse hoovi kaduda, aga kutsumise peale oli endiselt kuulda suurt nuttu. Järsku jooksis pimedast aiast pisike Kristin inimesele järgi, hüppas sülle ja hakkas suure rõõmuga nurruma, kui sai lõpuks sooja salli sisse pugeda. Muidugi võeti leidlapsuke tänavalt kaasa.
Esimene öö soojas toas muutis kassilapse nii tegusaks, et silm vajus looja alles varastel hommikutundidel. Kui kõht oli saanud täis maitsvat kiisueinet ja esmane toidukooma oli kamina ees maha uneletud, tuli hakata pere koeraga hoogsalt mängima ja riiulitelt asju maha kukutama. Alles siis sai rahulikult põhku pugeda.
Kristin ongi nüüd hoiukodus, kus ta on tulutult oodanud omaniku ilmumist juba mitu päeva. Kiipi ka kahjuks pisikesel neiul ei ole ning me hakkame vastu võtma kodupakkujate sooviavaldusi.
Asjaoludest võiks aimata, et Kristin on tänavale sokutatud, ehk kellegi ups-pesakonna liige. See aga ei tähenda, et Kristini armastus inimestesse ei oleks palavam kui suvine kuumalaine. Kassilaps ei jää inimesest ühelgi sammul maha ning teeb isegi süües pause, sest viis minutit ilma ühegi pai saamiseta on ju ometi liiga kaua!