Kiilike on väga inimsõbralik kiisu. Ta soovib pai nii väga saada, et tõuseb lausa tagakäppdele, et su käele poole teeni vastu tulla. Kuigi ta on 6-aastane, meenutab ta tihti kassipoega, nii enda pisikese kasvu poolest kui ka mänguhimulisuse poolest. Enamus ajast aga meeldib talle diivanil nurru lüüa ning oma pisikeste käppadega läbi une õhku sõtkuda. Kuna ta on üles kasvanud vennaga, kes teda kiusas, siis on tema läbisaamine teiste kassidega tundmatu. Võimalik, et saab hästi läbi, kui teine kass on sõbralik.

*

Kiilikese ja Ripsi saatus on olnud sünge, nende peremees sattus hiljuti haiglasse, kuid sealt tagasi ta enam kahjuks ei tulnud. Üks heasüdamlik inimene on käinud neid toitmas (ca 50 km kauguselt, aitäh Sulle hooliv inimene 🙏) ning kassidel on õnnestunud jääda praeguseni oma koju, kuid varsti pole see enam võimalik- kassid kaotavad ka endale kalliks saanud kodu.
Mida tunneb kass, kes on ilma jäänud nii peremehe lahkest käest kui ka armsaks saanud kodust? Seda tunnet ei tahaks keegi meist iial tunda, kuid nende kasside jaoks on see praegune reaalsus. Nende kasside tulevik on ebakindel ning mis neist edasi saab pole teada.
Sellised olukorrad näitavad meile elu haprust: ühel hetkel võib sul olla kõik olemas, teisel hetkel pole järgi jäänud midagi.
Kirjutame seda postitust lootuses, et leiame inimesi, kes aitavad nendel kassidel toime tulla kaotusvaluga ning kes saaks neile pakkuda kindlustunnet, mida nad praegu nii väga vajavad. Otsime kassidele hoiu- (või veel parem) päriskodu. Kassid võivad uude koju minna ka eraldi, kuna toimetasid valdavalt eraldi.
Rips on ca 7 aastane kastreeritud isane ning Kiilike on ca 6 aastane steriliseeritud emane kass.
Kui sul on võimalik nende tulevik helgemaks muuta, siis palun anna endast märku. Karvapallid ootavad oma kaitseingleid nii väga!