Üle vikerkaare:Laupäeval (12.06.2010) Tartus Jalaka ja Sirbi-Kaare tänava kandis kaduma läinud väikest kasvu noor emane musta-valge-triibuline kiisu. Reageerib nimele Kratu. Kratu on steriliseeritud ja kiibistatud. Ootame teda väga-väga koju 🙁 Kiisu leidmisel palun teatada: pillepruks@hotmail.com, tel. 56 475 705, 56 672 900, 7367 858. Või kukkus aknast või pääses muidu põgenema? Käige ise otsimas, on lootust leida kõige rohkem. Võõrad inimesed ei vaevu otsima ega teatama. Kratu perenaine kirjutab:Me ei saanud oma kassi tagasi, sest naabrimees lõi ta maha, tuues
põhjuseks, et meie kass sõi linnupoegi ja kakas nende lillepeenrasse.
Oehh, ühesõnaga leiname terve perega 🙁 ja neile inimestele ei saa ka
mitte midagi teha kahjuks. Küll on kurb. Kahju, et teadmise, et linnas ei tohi kasse omapead välja lasta, saame nii valusal kombel. Kuna võtan kassikaitse telefoni, siis nädalas on mitu kõnet kassi kadumise kohta ja 3/4 nendest, kes tagasi helistavad mõne aja pärast, teatavad, et kass on surnud-kas auto alla jäänud (peamine põhjus), kuid ka  muul viisl hukka saanud. Kuna igal inimesel on tavaiselt on ainult 1 kass, siis loodetakse pahaaimamatult, et ei juhtu midagi. Kuid kui teataks  statistikat, siis ei julgeks keegi tänasel päeval linnas kassi üksi õue lasta. Kes ei usu, küsigu varjupaigast või loomakliinikutest, mis nemad kogemuste põhjal ütlevad. Ja alles siis tehku kiisule uks tänavale või õue-aeda(kus ta ei püsi) lahti. Kuidas ei saa sellele naabrimehele midagi teha? Inimesel pole õigust looma ära tappa!! Jah, paraku on tõesti nii, et loomi ei kaitseks justkui mitte mingisugune seadus. Käisin politseis ja lausa uurija juures, tegime avalduse, kuid mitte midagi sellest kasu ei ole olnud. Uurija ka ütles,et ilmselt jääb see avaldus lihtsalt sinna seisma. Väga kahju. Minu jaoks oli Kratu nagu ükskõik milline teine pereliige, kelle kaotus mulle kohutavalt valu tekitab. Ja veel mõtelda, et need vastikud inimesed, kes sellega hakkama said, elavad meie kõrvalmajas, kohutav…Õnneks ehitasime oma aeda kõrge puukuuri, et ei peaks neid värdjaid (vabandan väljendi pärast, aga leian,et see on veel leebelt sellise inimese kohta öeldud) vähemalt iga päev nägema. Aga Kratut ei too enam miski tagasi, saan vaid loota, et aja möödudes hingevalu leeveneb 🙁 Nagu kuidas ei saa vastutusele võtta, kui inimene ise tunnistab, et kassi tappis. Kass käib vallasvara alla (meile, kassiarmastajatele on see julm väljend küll) ja teise vallasvara rikkumise eest peaks saama trahvi teha. Iseasi muidugi, kas uurijatel on viitsimist asjaga tegeleda.
Juhtum puudutab mind valusalt, sest ka minu kallis Julius II mürgitati 2009. aasta kevadel. Selle aasta märtsis saab 2 aastat tema surmast ja valu pole siiani kadunud. Naabrite juttude kaudu sai selgeks, kes selle ilge teo toime pani, kuid erinevalt Kratu omanikust pole mul millegagi tõestada, et just see inimene seda tegi, muidu oleksin küll politseisse läinud ja enne poleks sealt ära tulnud, kui trahv oleks kaela väänatud jäletisele. Kas kuidagi ei saa tunnistajaid, et saaks esitada süüdistuse?