KURNATUD RÄNNUMEES ON SEIKLEMISEST VÄSINUD.

Kuhu on minna kassil, kellel pole kodu, pole kindlat söötjat ega isegi mingit kuurikest, mis natukenegi vett ja tuult tõrjuks halva ilma ajal? Vastus on, et pöörduda polegi kuskile. Sihitult ja segadust tundes rändadki sa tunnist tundi, päevast päevasse, nädalast nädalasse justkui hirmsas labürindis, kust väljapääsu leida pole võimalik.

Niimoodi tunneb ennast selle loo peategelane- järjekordne hüljatud kass Boriss.
Boriss on ÜLISÕBRALIK kass, kes kindlasti pole tänaval sündinud. Tema olekust on näha, et tal on kodu olnud. Mis aga juhtus, sellest Boriss vaikib. Kurbade ja vesiste silmadega vaatab ta kaugusesse just nagu püüaks ta ise ka meenutada vastust sellele küsimusele. Hägusad mälestused soojusest ja pehmest käest, mis kasukat õrnalt silitas, virvendavad tal meeltes, kuid kustumas on needki.

Borissi jaoks on reaalsus see, et külmad ja kõledad sügisööd on kohe kohe kohal ning kaugel pole talvgi. Mõistusesse hiilib hirm, et see talv võib jääda viimaseks. Kimbutama on hakanud tervisemured ning keha hakkab väsima. Boriss on lootust kaotamas, inimesed mööduvad temast, kiirustavad kuskile, kuid teda ei näe keegi. “Ma olen vist nähtamatu,” mõtleb Boriss nukralt ning langetab allaandvalt oma pead.

Meie proovime sind nähtavaks teha, armas vapper rännumees, ja edastame sinu loo. Me üritame kõigest väest sind kokku viia inimesega, kellest saab sinu ingel ning kes kaitseb ja hoiab sind viimse hingetõmbeni. Palun ole see inimene ning kirjuta meile. Kingi Borissile kodu päriseks. Vajalikud protseduurid saavad talle eelnevalt tehtud.

Hetkel Tartu Kassikaitse hoiukodus.