Kassid kodus:Benno Bruno Bernhard jäi kodutuks pärast perenaise surma.
Sugulased tahtsid Benno esiotsa perenaisele järele saata, kuid otsustasid
siiski proovida alternatiivvarianti – Tartu Koduta Loomade Varjupaika.
Ehk keegi tahab teda? Keegi ei tahtnud. Benno istus üle kuu aja puuris, jäi kurvaks ja haigeks,
ei reageerinud enam talitajate tulekule ja kaotas elulootuse.
Tartu Kassikaitsel ei olnud siis Benno jaoks vaba kohta, kuid Varjupaiga töötajate sõnul ei oleks kiisu enam päevagi puuris vastu pidanud. Tegime, mis suutsime: Benno rändas ühest hoiukodust teise, käis mitmes kliinikus ülevaatusel ja ravil. Praegu on tervis on juba parem, Benno ise rõõmsam. Laseb end süstida ja transportida, igasugune agressiivsus puudub, oskab perfektselt liivakasti kasutada. Benno on kastreeritud ja vaktsineeritud. Suur sõbralik sülekõuts ootab hoolivat peremeest, kellega koos veeta oma edasised elupäevad. Sobib  vanema inimese vanaduserõõmuks. Kontakt: merike.lillenberg@emu.ee 54510091 Benno on kenasti dieettoidu peal elanud ja terveks saanud. Kõik parasiitide süstid tehtud.
Härra tunneb end hästi, mängib nagu poisike, lööb nurru ja poeb kaissu. Väga õnnelik, et Varjupaiga puurist pääses. Kui see päriskodu nüüd ka ennast ilmutaks… Palju pilte saab vaadata:
http://fotoalbum.ee/photos/teardrops/sets/688887 Bruno kohta lähemat infot saab tel 55600315 Benno sai omale hea päriskodu ja aruka perenaise pärast 2-aastat kestnud ootamist. Tänud hoiukodule nii kaua kestnud hoolitsuse eest. Loodame, et Bennot ootab ees pikk ja õnnelik kooselu oma uue pererahvaga. Kirjutan, et Bennol läheb väga hästi. Tervisehädasid ei kurda, isegi hingamise kähisemine on ära kadunud. Kvaliteettoidu ja koguste jälgimisega on kuuekilosest laisast kõutsist saanud 5,3 kilone tegelane, kes mängib ja kiusab. Hämmastav on see, kui suure lähedusvajadusega kiisu on. Magab – ärkab – kohe sülle ja nurrmootor tööle! Ostsin talle küll pesakese, kuhu panin sisse teki, mille peal ta magas, kuid sinna ei kipu. Ikka süles või kuskil minu riiete peal. Hommikuti, kui tõusen vara ja pean õppima, on Benno mul alati seltsis! Võõrastega väga suhelda ei taha, kuid enam ei kipu ka diivani taha peitu jooksma. Nüüd mängib diivanipatja ja loodab, et keegi teda ometi ei näe. Pahandusi ei tee, mõnikord kisub riiulilt riideid alla…. Aitäh, et viisite mind kokku nii hämmastava kiisuga!