Kassid kodus:2012.a. mais sündinud  imeilusa Kirru poeg Valdis  on tore, julge ja
sõbralik poiss, saab teiste kassidega läbi ja armastab inimesi.
Loomulikult kasutab liivakasti, on saanud parasiidiitõrje. Tema vennad
on  Ossu, Renars,  Lauris ja õde Sonja. Nende ema elas Tõrvandis
paneelmajade juures, kus teda toideti. Kirru poegis oma esimesed pojad
auto alla poriloiku. Pojad said hukka. Ja seekord, kui oli näha, et
Kirru hakkab jälle iga hetk poegima, leppis Kassikaitse selle hea
inimesega, kes Kirrut ja ka teisi vaeseid loom ikka toitnud oli, kokku,
et ta võtab tiine Kirru juba aegsasti oma garaazi, et ta seal poegiks.
Ja tõesti, nädal peale garaazi võtmist, poegis Kirru 5 imeilusat valge
mustakirju poega. Ise ütles see inimene: pojad on nagu oaõied.
Tõepoolest, imeilusa valge- mustaga kasukad, eriline ilus muster ja
osadel ka pikem karv. Kui pisikesed karvapallid hakkasid juba ringi
liikuma, siis ei olnud see poolpime garaaz neile enam sobiv koht ja
kiisupere toodi Tartusse Kassikaitse kõige suuremase hoiukodusse. Ja
seal on nad siiani elanud ja teistele hoiukodu kassidele uue rahutu ja
lustaka elu tekitanud. Eriti nüüd, kui kassipoisid on juba üsna suured
ja jõulised, nende mängud nõuavad ruumi. Nagu meessoole omane, võtavad
nad palju ruumi, kõik toad on neid täis. Välja arvatud uneaeg, siis on
kõik endale leidnud kuskil diivanil, toolidel, sektsioonkapi riiulitel,
arvutilaua toolil, aknalaual koha. Kontakt: 56625536, kristi.salve@gmail.com Lapsepõlvealbum:  https://picasaweb.google.com/109050935862592702812/Oaoied Hoiukodust kirjutatakse: Nüüd on meil nädal aega Valdisega koos veedetud. Üldiselt võib öelda vist
küll, et kõik on korras. Esimestel päevadel veetis ta jah terved päevad kas kapi
all või diivani taga (mõlemad väga kitsad kohad) ja üldse väljas ei käinud.
Mingi õhtu me saime ta isegi diivani peale, meisterdasin talle kaetud
“koopauru”, kust ta siis meid kahtlustavalt põrnitses. Aga vähemasti oli kass
diivani peal, nii nagu peab. Järgmistel päevadel avastas ta aga, et diivani alla
saab ka minna ja seal on ruumi rohkem. Ja nüüd siiamaani veedab ta veel päevad
enamasti seal. Just täna olime mõlemad päeval kodust ära ja nüüd meie äraoleku
ajal oli ka väljas söömas käinud (päevasel ajal siis). Muidu tuli alati õhtul
tasapisi välja, vedasime elukaaslasega kihla õhtuti, et mis kell ta nina välja
pistab. Naljatleme isegi, et ta on meil nagu vampiirkass, välja tuleb õhtul, kui
on pimedaks läinud ja kui valgeks läheb, siis tee mis tahad, poeb ikka diivani
alla peitu.
Aga niiviisi õhtuti on ta küll paimaias ja paras
marakratt ka, ronib kappide otsa ja ajab kausist vett maha, seda seejärel käpaga
kokku kraapida üritades.
Ega ma magada pole päris korralikult vist saanudki
alates Pätukese saabumisest, vahepeal tuleb teda öösiti ju silitada, kui ta
uudistama tuleb või igavuse pärast haledalt näub. Oleme mõelnud küll, et ehk
peaks teda ööseks esikusse panema, aga siiani pole südant olnud. Näeme teda ju
niigi vähe.
Elukaaslasele ka kass meeldib, ehkki ta üritab
seda mitte välja näidata 🙂 Ja kass läheb ka esimesena alati elukaaslase
jalataldu nühkima, minu pahameeleks, hehee.
Üldiselt saame aga ikka hakkama ja lähevad asjad
ikka ülesmäge. Vaikselt samm-sammhaaval aga siiski. Uusi uudiseid: oleme kolmekesi siin üksteisega nüüdseks päris kenasti ära
harjunud, kass küll vahepeal “kähiseb” meie peale, aga teisalt teeb juba päris
kõvasti pättusi ja vahepeal jookseb ringi nagu sõge, saba seljas. Diivani all
käib palju harvemini, enamasti armastab koos meiega diivani peal põõnata ja
kõhualust silitamist nautida. Jälgib uudishimulikkusega kõiki meie tegevusi,
käib isegi meiega hambaid pesemas 🙂 Mängime ka nii palju kui jaksame, üritan
ikka leiutada erinevaid isetehtud mänguasju talle. Ja muidugi meeldib talle akna
peal istuda ja sealset toimuvat jälgida ning vahepeal potis kasvavat peterselli
näksida.