Kassid kodus:Juba mitu kuud vigast jalga järele vedav Antonius sai koha hoiukodusse tänu sõber Caesarile, kellega koos Kassikaitse ukse ees pappkarbis vihmavarjus oldi.
Kuna Caesarile pakuti kahe inimese poolt hoiukodu, oli väga kahju haige jalaga Antoniust abita jätta. Tal ju ka eelisõigus hoiukodusse, kuna vajab kiiresti arstiabi.
Antonius on ilmselt sündinud tänaval, Mõisavahe mitmepealises kassikoloonias. Erinevalt enamusest tänavakassidest, on Antonius rahumeelne ja alistuv. Laseb end ravitseda ja ei tee katsetki lüüa või hammustada. Vanust kiisul umbes 2 aastat. Antonius saab silma ja kõrvaravi, jalg saab kindlasti terveks, luumurdu ei ole. Pärast arstlikku ülevaatust sai ka kohe  kastreeritud.
Kontakt: mare@rkelu.ee, tel 5136305 Antoniuse käpp paranes täielikult. Kõrvalestad on hävitatud, ussirohi antud.
Tuleb sülle ja lööb nurru. Väga armas kassike. See armas rebekõrv on õues kõva peigmees  olnud, kõvasid lahinguid löönud tüdrukute pärast, kui kõrvade järgi vaadata. Aga oh imet-hoiukodus lööb lausa tantsu(natuke küll pika mokaga). Väga ihaldusväärne poiss igasse kodusse. Tuleb ise sülle ja annab musi. Emastega sõber, kõutsidega tahab kakelda. Meie väsimatu sangar Antonius viidi kassineiude juurde, eemale kangekaelsetest vastastest Kuulus väepealik saabus oma uude ajutisse residentsi. Kulus vaid päev harjumist ja kiisu istub meelsasti süles, lööb nurru ning miilustab. Nurrunupp lülitus ka sisse. Momendil on Antoniuse liikumist veidi piiratud ja seetõttu protesteerib eriti öösel valjuhäälselt. Õnnelik on kiisu inimese süles ja eriti siis kui käpad on ümber kaela.
Imeline sõber ennast üksikuna tundvale inimesele, kuna mitte ainult ei kuula, vaid ka vastab ja võtab isegi sõna. Antonius on kass, kes tahab rahu ja vaikust. Ideaalne sõber üksikule inimesele, kes tahab, et keegi vastu jalgu hõõrub, süles magaks või juttu vestaks. Tahab olla ainuke pereliige. Võtab oma perenaise elust aktiivselt osa. Seal kus perenaine, seal on Antonius. Peaasi, et kuskil ühtegi neljajalgset ja karvast ei oleks. Antonius on pealinna eluga täiesti kohanenud. Kolm korda päevas enamvähem kindlatel kellaaegadel kõnnib järel ja kui sa ei saa aru, mida poiss rahab, siis esineb nii kõva monoloogiga, et ka kivikurt inimene saab aru, et on süleaeg. Noo, ja siis läheb lahti. Seeriakaupa kirglikke niiskeid musisid. Ole vaid hoolas, et prillid eest ei kukuks ja nina paigale jääks. Antonius väljendab suurt ja isetut kassiõnne, et saab inimese süles istuda ja paitada. Kogu seda suurt armastust saadab vägev nurr. 15-20 minuti pärast Antonius ohkab rahuldatult ja tegeleb edasi oma kassiasjadega. Meie kangelane saab üllatavalt hästi hakkama ka teiste hoiukassidega ja kaklema ei kipu, kuigi kambas on ka poiss. Iseloom on meeldivalt leebe ja pahandusi poiss peaaegu ei tee. Vahel ainult kipub kapis lõunaund magama. Antonius on oluliselt topsakamaks muutunud. Must on sügavsünkjas ja sätendav ning valge üliere. Poiss on oma muutunud imagost ilmselt teadlik ja eksponeerib ennast meelsasti kõigile külalistele. Meeldima on hakanud ka meestele sülle tulek. Milline uhke ja enesekindel pilk on Antoniusel kui ta peremehe põlvede peal istub. Ütleks lausa kuninglik. Kogu see siniverelisus saab aga otsa kui põrandale potsab pall. Siis muutub kassihärra pisikeseks kiisupojaks, kes mängib ennastunustavalt. Sageli on nii, et tänavakassid, kes lapsena ei ole piisavalt saanud mängida, hakkavad seda tegema täiskavanuna kodus. Täna sai väepealik omale päriskodu. Armastav, kallistav ja silitav inimene ning ei mingeid neljajalgseid! Neil kahel on kindlasti palju teineteisele ütelda.
Hoiukodu saadab palju häid mõtteid kosmosesse, et teil oleks koos imeilus tulevik. Antonius ja tema perenaine on koos õnnelikud. Kiisu käib järel nagu kuts, magab kaisus ja nad koos räägivad pikad jutud maha. Muinasjutt lõppes imeliselt. Nii nad elavad õnnelikult koos. Peaga linna Antoniusest sai pealinna kass Kutt.