Kassid kodus:Meriiba- tõeline emakass, kellel on olnud mitu pesakonda poegi. Ülimalt suursugune, väga ilusa väljaarenenud kehaga, uhke valge põllega, mis rõhutab igati tema väärikust. Kahjuks ei saavuta sellist kaunist kuju kunagi kassid, keda liiga varases nooruses steriliseeritakse. Tema on täiuslikult välja areneda saanud .Kuigi on püütud kinni tema viimase väikese poja abil, on toas äärmiselt hästi kohanenud- väga sõbralik, rahulik, kasutab liivakasti, võib aknalaual pool päeva nurruda. Õhtuti vaatab aknast igatsedes õue ja nuusutab aknapraost sissetulvavaid lõhnu. Praegu on veel oma poja Massaga. Ja kummaline tema juures on see, et ta ei imeta kunagi külili, vaid istudes. Ja see poeg jääbki tema viimaseks pojaks, sest ülehomme läheb ta steriliseerimisele. Saanud parasiiditõrje, vaktsineeritakse. Võibolla sobiks talle kodu, kus ta saaks ka õues käia. Kontakt: merle.aruoja@gmail.com 58013395; 7420456 Meriibal on erilised silmad-suured, selged ja väga targad. Ja ta vaatab väga kaua sulle otsa, ei pööra pilku ära. Selles pilgus oleks nagu küsimus-kas ma võin sind usaldada? Kui ta algul kogu aeg oli aknalaual, siis nüüd tuleb sealt ka ära ja viidab osa ega ka diivanil pikutades. Täna sai Meriiba steriliseeritud, on vaesekene praegu omadega üsna läbi. Kuigi narkoosist toibus üliruttu, siis nüüd vaevleb õhtu aega. Isegi Massakene on närvis, kardab ema. Üritab süüa, eks näis, kas jääb püsima. Kui juba sööma-jooma hakkab, siis läheb elu edasi. Hurraa! Juba andis Massale tissigi. Eile Massa ei saanud tissi ja küll käis otsivalt ümber ema ja sööginõude vahet. Muidu on Massa väga tubli sööja, kuid igatses ikka ematissi järele. Oli näha kohe, et tal oli nn tissitusk, nagu laste kohta öeldakse. Imemisega kaasnes ülikõva nurrupõrin. väga sümpaatne kiisuema. Kuidas on võimalik, et kass, kes on sündinud tänaval (nii nagu tema söötjad teadsid), käitub korteris nii kultuurselt? Peale poja ära viimist teeb Meriiba tutvust terve korteriga ja teiste perekassidega. Uudishimu on suur-kõik kohad käib läbi, erilist huvi tunneb suure peegli vastu-kui pääseb sinna, siis ei jõua ära imetleda peeglist paistvat kaunist kohevakarvalist kassi, nuusutab ja vaatab ikka ja jälle. Aga kõige rohkem võib ta imetleda jõuluvaniku vilkuvaid elektriküünlaid. Vaatab neid ja siis jälle minu otsa küsivalt oma suurte selgete piklike silmadega. Katsetas ära ka kasside ronimis-ja kratsipuu. Kassidega saab hästi läbi, ilmselt elukogemus ütleb talle, et nemad ei ole ohtlikud. Peale igat retke korterit pidi tõmbub ta tagasi oma tuppa, seal tunneb ta ennast esialgu ikka kõige kindlamini.Ja kui ilus puhas ja sile kohev kasukas tal on! Kui ta tuli, oli kasukas tolmune ja nii must, et iga kord peale tema silitamist käsi pestes oli vesi porine. Süles ta väga kaua veel olla ei taha, kuid nurrub ka ainult paitamise peale väga valjult. Igatahes selle ühe kuu jooksul on tänavakassist saanud tavaline sõbralik toakass. Sai hiljuti just kirjutatud, et kassiema Sofi on hakanud koos poegadega mängima, siis Meriiba on küll üksinda, kuid on ka hakanud pallikest ja paberitükki taga ajama. Ja kui ta seda teeb, siis täie tõsidusega, nii et asjad on kohe paigast ära. Liigub jõuliste löökidega ja väga nutikalt leiab palli alati üles nii laua kui radiaatori alt. Ja oskab ka ette näha, kuhu see pall veereb, läheb sinnaj uba vastu, see näitab tema nutikust. Ja see, et ta mängib, näitab ilmslt seda, et pinge on kadunud. Silitamist tahab ta alati, iga kord kui mööda lähen , silitan ja tema vastab nurrumisega. Sülle võtmisega on 50:50-mõnikord tahab, mõnikord rabeleb maha. Seda me veel harjutame. Imelikul kombel ei ole tema söögiisu eriti suur, minu kogemuste järgi on õuekassid üsna nälginud ja tavaliselt jäävadki hea söögiiisuga. Tema sööb alati lõpuks kõik ära, mis pandud on, kuid ei torma kunagi sööma, vaid tuleb ja hõõrub säärte vastu ja tasapisi maitseb ka toitu. Tõelised daamikombed!
Täna sai ka vaktsineeritud. Mida ma näen- Meriiba ja hoiukodu isane Joss on väga lähedaseks saanud. Kuigi on olemas veel üks emane, kellega isane on koos elanud 6 a., aga temast ei ole ta kunagi välja teinud. Aga kuigi Meriiba on steriliseeritud, paistab, ei ole ta oma vanu kombeid maha jätnud- püherdab Jossi ees, sirutab käppi ja katsub käpaga õrnalt Jossi nägu. Meriiba oli omal ajal Ropka piirkonna kaunitar nr 1, eks see ilu pole ka praeguseks kadunud ja sulatab vanapoisi südant. Tore, kui selline silmarõõm kasvõi ajutiselt kodus on, teeb elu kohe rõõmsamaks. Meriiba jäi hoiukodusse päriselt, sest vahepeal läks Kiisudemaale pere eakas emane kiisu. Meriiba on väga sõbralik ja lustakas kass, saavad Jossiga väga hästi läbi. Ka suur ronimisevärk on kasutusele jälle võetud, kippus vahepeal tolmu koguma. Päevased koosmagamised ja õhtused tagaajamise rituaalid, nii need kasside päevakesed mööduvad.