Heal lapsel on mitu nime. Kunigundet hüütakse hoiukodus tema musta-valge kirju kasuka järgi Lehmakeseks. Kui ta oma seltsilisega tükke teeb, on nad vahel ka lihtsalt Mutid. Nimest polegi väga lugu, peaasi, et õige hääletooniga hüütakse. Nagu Krõõt oma põrsaid koju kutsus – heleda häälega.

Lehmake on pisemat sorti emakass, kellel on pisike pea, pikad peenikesed varbad ning kiiskavvalge mustade laikudega kasukas – kui ta just pööningult püherdamast pole naasnud. Kohevast udusulisest tagaosast on välja pistetud must püstine saba. Selle tipuosa jõnksleb pidevalt, eriti kui Lehmakesel midagi öelda on. Lehmake on justkui triikraua alt tulnud – mööda selga jookseb viik, mis aegajalt tekkivast ümarusest hoolimata teravalt püsti seisab. Vahel, kui Lehmake on õiges tujus, muutuvad ta taguotsa peal olevad mustad lapid südamekujuliseks. Kui ta parasjagu voodi all keras on, võib teda ka jalgpalliga segi ajada.

Lehmake on suur memmekas. Käib kannul ja muudkui jutustab. Eriti armastab teha kõhu sügavusest kerkivat valju kurisevat häält, millega kassid poegi kutsuvad. Nõuab, et temaga kogu aeg mängitaks. Kas vihjab käpaga vibu lükates, edvistab oma pitsilis-sulelist kõhualust taeva poole pöörates või lihtsalt istub kõrvale ja anub sellise häälega, et ei on raske öelda. Otsib inimese seltsi ja magab kaisus. Sellest hoolimata ei luba Lehmake end veel silitada. Tasapisi on ta aga inimesega harjunud ja ei hüppa enam puudutuse peale kui elektrilöögist eemale. Esialgu tuleb siiski leppida üsna platoonilise ja ühepoolse suhtega.

Lehmakesel pole suus hambaid, kuid ta saab kodustes tingimustes ka nendeta hakkama. Tänaval muidugi mitte, sest katsu sa hiiri surnuks lutsutada. Enne surevad teised loomulikku surma. Teised kassid ei tea, et tal hambaid ei ole, mistõttu mängus ja kaklemises on Lehmake ikka teistest üle. Talle meeldib kassidega seltsida, uue kaaslasega kohaneb kenasti umbes kuu ajaga. Sobilik tubaseks eluks.

On sündinud 2016.a. Päästeti ta koos oma tütarde Perle ja Merlega Põltsamaalt.