KODUS JUUNIS 2019

Kassipoiss Mustu on sündinud mais 2018. Tema lugu on küll selline, mida mitte ühelegi loomale ei sooviks, ainuke hea asi kogu selle õnnetu loo juures on see, et ta veel üldse elus on. Ta liigub, sööb ise, käib liivakastis, mängib ja mürgeldab teiste kassidega, kuid seda pimedana. Hoiukodusse saabus see Mustvee kolooniast pärit kassipoeg täiesti tervena umbes 3kuu vanusena. Oli arg, aga mitte agressiivne. Nägija, liikuv ja energiline. Mõne nädala pärast läks tal kõht lahti, hakkas saama spetstoitu, aga see ei aidanud. Üle see ei läinud ja nädala lõpus kaotas kassipoeg isu ja hakkas oksendama ja muutus ka natuke loiuks. Nagu ikka, oli pühapäev ja oma kliinikusse temaga minna ei saanud. Hoiukodu läks temaga võõrasse kliinikusse, kus hoiatas, et kass on arg ja teda ei peaks transpordipuurist välja võtma. Hoiatusele vaatamata võeti ta sealt välja ja ta põgenes ära. Suure tagaajamisega saadi kassipoeg kätte, kuid kassipoja väike süda seiskus hirmust. Et teda elustada, tehti talle süst, mis pani südame käima, kuid ta jäi koomasse. Ja nagu selgus, süstiti 10x kogus ravimit. Samas pandi peaaegu elutule kassipojale parasiiditõrje Strongold, samuti Convenia ja Cerenia süstid. Kui läksime kassipojale järele, öeldi, et ta nägemiskeskus sai kannatada, ta ei ilmselt ei hakka nägema, liivakasti kasutama ja iseseisvalt sööma. Hoiukodu koos vaprate abilistega ei leppinud sellega, leidis uue arsti, kes oli nõus aitama kassipoega ellu tooma. 2 nädalat oli kassipoeg tilga all, et loputada mürke välja, samuti sai ta mitmesuguseid turgutavaid ravimeid ja hapnikku. Kuu aega 24/7 (hoiukodu võttis selleks puhkuse)valvamist ja ravimist, ning Mustuke õppis uuesti sööma, kõndima, pissima ja kakama. Pidev võitlus kõik 2 nädalat käis üha uuesti ja uuesti tõusva kriitiliselt kõrge palavikuga, et ei tekiks krampe. Kahjuks nägemine pole taastunud. Loodame veel väga, et ikka mõne aja jooksul ta saab mingigi osa nägemisest tagasi.

Viisime kliinikusse terve kassipoja, kellel oli kõht lahti ja saime tagasi juurvilja. Ja oleks kliinik veel tunnistanud oma eksimusi, aga ei, andes meile teda üle, ei kutsutud meid tagasi ega ole huvi tuntud, kuidas kassipojal ka läinud on. Kui kassi kätte saades ütlesime, et me ei saa ju sellises seisus kassi koju viia, me ei oska temaga midagi peale hakata, öeldi meile et nemad küll aidata ei saa, neil ei ole statsionaari. Nii et sellistest kliinikutest tuleb eemale hoida, isegi kui neid teatakse hea mainega klliinikuna, vähemalt kalli kliinikuna.