Öösiti, kui mets teeäärest sügavamaks vajus ja linnud unustasid laulmise, istus kännu otsas kass nimega Puravik.

Keegi polnud kindel, kas ta oli päriselt kass või lihtsalt üks metsast lahti murdnud mõte. Karv oli tal värviline ja ebaühtlane, silmad alati poolenisti kissis – nagu ta vaataks maailma läbi nähtamatu uksepragude. Puravik ei tulnud kutse peale. Ta ei jooksnud, kui hüüti. Ta vaatas. Ja see vaade oli terav.

Inimesi ta ei usaldanud. Liiga lärmakad. Liiga kiired. Liiga kindlad, et neid peab armastama. Puravik eelistas olla vaikselt üksi – istuda, kuulata, lasta asjadel juhtuda ilma sekkumata. Kui keegi liiga lähedale tuli, kadus ta. Nagu suits, mis otsustab hajuda.

Aga aeg tegi temaga oma tööd. Mitte kiiresti. Mitte lihtsalt. Päevade ja kuude jooksul õppis Puravik üht: kõik ei tule, et võtta ja haiget teha. Mõned tulevad lihtsalt olema. Vaikselt. Kannatlikult.

Ja ühel hommikul – ilma suure hetketa, ilma kellade kostmiseta – jäi ta veidi kauem istuma. Ei põgenenud. Ainult vilgutas silmi ja jäi.

Puravik harjus.
Aga ainult nendega, kes oskasid oodata.