Härmatis on uudishimulik kassike, kes otsib kodu. Hoiukodus on Härmatis (omadele Mammu) palju kasvanud, nii kehalt kui ka vaimult (ta kõrvad on talle täitsa parajaks saanud!) Temast on saanud imetore kaaslane. Härmatis jumaldab teisi kasse lausa nii palju, et kui mõlemad ta sõbrad korraga arsti juurde viidi, oli see TEMA elu halvim päev – Mammu oli teistest oluliselt pahuram ja istus väga julgelt Hästi Kurja Inimese ja sõbra vahele, et ainult teist uuesti ära ei viidaks. Mammul on vaja kõigega kursis olla. Nii kui kuuleb inimest liigutamas, on ka tema kraps püsti ja tuleb jutustama. Endiselt ei saa keegi üksi vetsus käia, ei inimene ega kass – ka kinnine vetsuuks tõmmatakse lahti. Nii põnev ju! Ja oh seda rõõmu, kui külmkapi poole liigutakse, see ei saa ju tähendada midagi muud kui TEMA söögiaega??? EKSJU???! Toiduga on Mammul väga head suhted. Ka kõige „kehvem“ konserv, mida teised ei soostu sööma, saab tema poolt likvideeritud, pole üldse muret. Härmatis tuleb hea maiuse abil kiiresti peidust välja ja lubab endale mõne paigi! Muidugi mitte siis, kui ta näeb kätt lähenemas – ta pole kordagi näinud, et inimene oma käsi puhtaks lakuks, sellist ei saa ju ometi usaldada. Aga kui see käsi tuleb salaja, no näiteks siis, kui Mammu end teise kassi vastu nühib või parasjagu peadpidi toidukausis on, siis on tegelikult täiega mõnus ja vahel vallandub ka vaikne nurr. Lisaks teistele kassidele meeldivad Mammule tohutult ka varesed. Kui aknast vareseid näha on, siis vahel ta isegi kädistab nendega (varblased pole see-eest säärast au ära teeninud). Vabal ajal saab Mammu enese lõbustamisega kenasti hakkama – ajab taga palle, püüab suletutti, peseb teisi kasse… Ühegi taime (peale oma muru) söömisega pole ka vahele jäänud!

Härmatise unistuste kodus on olemas teine kass (või võetakse hoiust kaasa tema sõber Hera) – ainsaks kassiks ei sobi ta mitte mingil juhul. Akna taga võiks käia vareseid ja eriti tore oleks, kui oleks palju põrkepalle, mida taga ajada.