Punapea on praegu küll vaieldamatult kõige huvitavama iseloomuga kiisu meie kassitoas. Meie vaatame küll, et Punapea on tõeliselt armas kassike, aga Punapea ise arvab, et ta on lõvi. Kui keegi talle liiga lähedale tuleb, ega siis Punapea ära ei jookse – kelle eest siis lõvi põgenema peaks! Ei, Punapea ainult susiseb tasakesi, et öelda, et temale on liiga äkitselt lähenetud. Ainult et kui meie kuuleme susinat, siis Punapea arvab, et kuuldavale tuli kõige hirmsam lõvimöire. Eks talle pisut segadust tekitab küll, miks vabatahtlik pärast seda möiret teda ikka nunnuks kassibeebiks kutsub. Lõvi on ju!

Kui aga konserv ja maiused välja tuuakse, siis tuleb kassipoisi lõvi hing selgelt esile. Toiduni saamiseks on Punapea nõus mööduma tulest ja veest ja lausa vabatahtlike eest. Maiuseid on ta valmis võtma juba näpu otsast ning õrnalt oleme saanud ka ta nina silitada. Võime kinnitada, et väga pehme on! Selleks aga, et selgitada välja, kas ka ülejäänud Punapea karvastikust sama pehme on, oleks tal vaja (hoiu)kodu, kus ta saaks oma inimest veelgi enam usaldama hakata. Kassipoiss saab hästi läbi teiste kiisudega – tihti on nähtud teda kõrvuti magamas nii noorte kui ka vanade ning nii emaste kui ka isaste kassikestega. Uues kodus võikski oodata teda ees mõni sõbralik karvapall, aga hea meelega läheks ta ajutisse koju ka mõne sõbraga kassitoast.