Valdur paistab pealtnäha nagu iga teine vabas looduses üles kasvanud kassike – pisut ettevaatlik, inimesi veel umbusaldav ja alati valmis kassitoa vabatahtlikku susinaga tervitama. Kassitoast on kümneid selliseid metskasse läbi käinud, nii et me ei olnud hetkekski Valduri pahandamisest heidutatud, vaid hakkasime temaga kohe julgustavalt jutustama ja sulepulgaga pai tegema. Kuid sellist reaktsiooni nagu Valduril ei olnud vabatahtlikud veel varem näinud!
Kui tavaliselt arglikud kassid algul sisisevad sulepulgaga paitamise peale, siis esimesest sulepuudutusest alates Valdur hoopis tardus. Ta silmist käis läbi mitmeid emotsioone ja oli selge, et sellist õrna puudutust ei olnud tema pehme karv veel varem tundnud. Kassipoiss oli täiesti jahmunud, et keegi temast nii palju võiks hoolida… Senimaani olid inimesed teda ju vaid kõhhitades minema ajanud, kui ta tühja kõhuga tänavaid mööda toitu otsimas oli käinud. Kas ka temagi oli tegelikult paitusi väärt?
Tule vii Valdur (hoiu)koju ja näita talle, et ta on väärt kõige pikemaid paisid, kõige maitsvamaid konserve, kõige pehmemaid pesasid ja kõige armastavamat pere!