Kui meile kaks nädalat tagasi anti teada haavaga kassist Võrumaal, siis me ei oleks eluski oodanud, milline vaatepilt meile talle järgi minnes avaneb. Kiisu kaelal oli suur mädanev ja põletikuline haav, millesarnast ei ole meie kassituba varem vist näinudki… Lisaks polnud kassikesel kümnete kakluste järel kõrvu ollagi, ta karv oli pulstis ja kohati täitsa puudu. Silmist oli näha, et see kassipoiss oli nii mõndagi elus juba üle pidanud elama…

Kuid selgus, et Andre on tõeline võitleja – justkui mõistes, et nüüd on keerulised ajad möödas, pühendas ta kogu oma tahtejõu tervenemisele. Möödunud on kaks nädalat ja see on täiesti uskumatu, kui ilusaks on ta hirmus haav muutunud! Andre on olnud suurepärane patsient, lubades lahkelt ennast salvidega määrida ja ainult pisikese torisemisega kõik tabletid ära süüa ning on kõige selle eest meid valju nurrumisega tänanud. Ometigi ei ole kassituba ühelegi haigele kassile taastumiseks õige koht: Andrele oleks vaja hoopis sooja (hoiu)kodu, kus veelgi kiiremini paraneda ja ehk isegi terve päev paitusi nautida.