Oravake tuli meie hoole alla juba eelmisel kevadel, olles algul tagasihoidlik, kuid läbis siis ilusti mitmeid arengusamme, hakkas julgelt mängima, lubas ennast suletutiga paitada ja sõi tublisti inimese käest olevast kausist. Seda arengut tabas kahjuks tagasilöök, kui Oravake pidi teise domineeriva kassi tõttu oma hoiukodust lahkuma, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada ja kassitoas andsime endast parima, et Oravakesest siiski armas paikass koolitada. Tasapisi hakkas ta jälle meiega mängima, seltsi otsima ja nii ühel ilusal päeval see hetk saabuski, kui kassineiu juba ennast inimese jalgade vastu tahtis hõõruda. Paid olid algul küll hirmsad, kuid samas nii-nii mõnusad ja ega kaua neist keelduda ei olnud võimalik. Nüüd on Oravake endale jälle uue hoiukodu leidnud ja vaid nädal pärast sinna kolimist oli ta uue kohaga piisavalt kohanenud, et tuli ka hoiukodu inimestelt pai nuruma. Vahel küll jookseb ehmatusest teise tuppa peitu, aga õige pea on jälle tagasi uuel pairingil. Ega see armas sülekasski nüüd kaugel pole!