Tee äärde hüljatud Sfinks otsib endale kodu!

Sfinks sündis varakevadel ilmselt kuhugi kellegi suvilasse. Algul võis tal seal olla väga hea elu, teda tõenäoliselt toideti hästi, hellitati paitustega ja pere lapsed mängisid temaga. Siis aga saabus sügis, pere kolis suvilast linna tagasi ja selle asemel, et kiisupoiss endaga kaasa võtta või talle armastav kodu leida, jätsid nad pisikese poolaastase Sfinksi lihtsalt suvalise põllu äärde maha.

Me ei tea, kui kaua Sfinks üksinda eksles ja mitu külma sügisööd ta õues vastu pidama pidi. Kas ta üldse oligi oma noores eas jõudnud selgeks õppida, kuidas hiiri püüda, või uitas ta tühja kõhuga ringi, lootuses, et keegi teda märkab? Selleks ajaks, kui ta tee äärest leiti, tundus ta olevat selle lootuse peaaegu kaotanud. Vaene kiisu oli nii kõhnaks jäänud, et selgroog ja ribid olid näha, ning ka ta kõrvad olid kahjustada saanud.

Kui Sfinksi külma käest koju toodi ja üle pika aja ta kõht täis söödeti, sai kohe selgeks, et Sfinks on tõepoolest kodukassina üles kasvanud. Ta on väga sõbralik, ronib igal võimalusel inimestele sülle pai nuruma ja ta nurrumootorit on kuulda üle terve maja. Liivakastis käimine on talle tuttav ja juba krõbinapaki raputamise peale tõttab ta toidukausi äärde ootama. Sfinks sai hoiukodus turgutamist ja rammusat toitu ja temast sai jälle energiline ja lustlik kassipoeg.

Julge Sfinks saab ka hoiukodu koeraga kenasti läbi.

Anna Sfinksile uus võimalus ja paku talle kodu, kus teda armastataks ja kus ta saaks olla täisväärtuslik pereliige, keda kunagi tee äärde nagu prügi ära ei visataks.