Kes hülgab oma lemmiklooma?

kategooria:

 Masu kasvatas hulkuvate loomade arvu, kirjutas 14. veebruari Postimees.
Põhjustena toodi välja majanduslikud raskused, lahutus, kolimine jne.
Kõike seda lugedes tekkis mul vajadus esile tuua looma hülgamise taga
olevaid varjatumaid, sügavamaid põhjusi.

Mõistagi, kehvas majanduslikus olukorras ei ole võimalik osta kalleid
loomatoite, teha lisakulutusi, kuid enda kõrvalt peaks kassile ikka
jätkuma natuke suppi või sousti. Ka lahutused, kolimised iseenesest ei
sunni veel loomast loobuma, kui seda just ei ajenda tegema tüdimus,
ükskõiksus. Kindlasti leiab iga inimene alati ennast õigustava
põhjenduse, miks ta just nii või teisiti tegutses. Eneseõigustus tekib
alateadlikult, millele vahel ka teadlikult üht-teist juurde lisatakse.
Tavaliselt on iga inimene enese silmis hea, õiglane jne.

Kes aga võib käituda südametult, vastutustundetult oma lemmikloomaga ja
selle ükskõikselt hüljata? See on eelkõige inimene, kelle empaatiavõime
on puudulikult arenenud. Termin «empaatia» (kreeka keeles empatheia)
tähendab sisseelamisvõimet teiste sisemaailma ja võimet kaasa tunda
ümbritsevale. Mida vähem on inimene emotsionaalselt, tunnetuslikult
arenenud ehk mida madalam on emotsionaalne intelligentsus, seda enam
piirdub ta tunnetus vaid oma egoga, oma vajaduste arvestamisega.
Teistega samastumine osutub sellisel juhul üle jõu käivaks.

See on madala psühholoogilise arengutaseme näitaja. Sellisel inimesel
on raske asetada end oma kaaslase (ka looma, linnu jne) olukorda.
Näiteks mõista, mida võiks tunda loom, keda lüüakse; viiakse autoga
kuhugi metsa vahele ja visatakse ta seal maha, et temast lahti saada
jne. Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda
psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse
ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda
tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt
kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on
sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese
tugevat hingevalu tundma.

Suheldes teiste inimestega, võib meil ilmneda silmakirjalikkust omakasu
nimel. Seetõttu võib teatud seltskonnas ka väga madala empaatilisusega
inimene demonstreerida südamlikkust loomade kohtlemisel, mis talle
tegelikult pole omane. Nagu teada, toovad aga aeg ja teod ikkagi meie
loomuse esile. Ja võib julgelt väita, et loomad «näevad» meie tõelist
olemust rohkem kui inimesed, kellest me sõltume ja kellele tahame nii
teadlikult kui alateadlikult näidata oma positiivset palet.

 

Masu kasvatas hulkuvate loomade arvu, kirjutas 14. veebruari Postimees.
Põhjustena toodi välja majanduslikud raskused, lahutus, kolimine jne.
Kõike seda lugedes tekkis mul vajadus esile tuua looma hülgamise taga
olevaid varjatumaid, sügavamaid põhjusi.Märkimisväärselt arenenud empaatiaga inimene suhtub hoolivalt mitte
ainult oma lemmiklooma, vaid see hoiak ilmneb ümbritseva suhtes
laiemalt. Vaevalt et selline inimene unustab oma lemmiklooma hellitamise
kõrval praegusel külmal ajal pekki või teri panemata tihasele, kes ta
aknalauale lendab.

Hästi arenenud empaatiaga inimene on enamasti interaktiivne, püüdes
teiste kannatuste vähendamiseks midagi ka ette võtta. Selline inimene on
kaastundlik, osavõtlik, vastutustundeline. Seega, vastutustundetul
inimesel ei ole empaatia piisavalt arenenud. On teada, et empaatiaks on
vajalik, et inimesel oleks mõõdukalt arenenud mõlemad ajupoolkerad,
eriti parem ajupoolkera. Mõõduka kaasatundmisega hakkab ilmnema ka
kujutusliku aktiivsus tõus ja mikromotoorne imitatsioon kujutlusobjekti
osas. Me justkui hakkame «elama» oma ihu ja hingega kannatavas loomas,
inimeses jne, saame temast aru ja tunneme tema tundeid. Veel on
psühholoogiliste uuringute tulemused näidanud, et empaatia on seotud
altruismiga – võimega arvestada teiste soovidega.

Paljud psüühilised häired on seotud ebapiisava kaasa-,
sissetundmivõimega või empaatiavõimetusega. Selge on see, et mida
autistlikum on inimene, seda puudulikumalt on tal ka arenenud võime
asetada iseend teise olukorda. Piltlikult öeldes «elab» selline inimene
vaid oma ego piiratud ringis, neil on raske aru saada teiste
emotsioonidest ja neile adekvaatselt reageerida. Aga ka paljude teiste
psüühiliste häirete korral võib probleeme olla empaatia arengu ja selle
väljendumisega. Kahju on nendest loomadest, kelle peremeheks on selline
alaarenenud empaatiavõimega inimene.

 

Maria Teiverlaur, Tallinna ülikooli dotsent

 

 


Tagasi üles