Loomade väärkohtlejad Eestis

Kommentaarid

Loomade väärkohtlejate suhtes nulltolerants

http://www.saartehaal.ee/2014/07/31/kuidas-vabandada-loomade-vaarkohtlej...

 

Kui Saarte Hääl palus mult arvamust viimase aja uudiste kohta, mis
rääkisid räigelt väärkoheldud koduloomadest, olin silmapilkselt nõus.
Alles pärast jah-sõna ütlemist hakkasin mõtlema, et mida üldse saab
sellisest asjast arvata.

Kas otsida õigustusi?

Kui täiskasvanud mees Leisi vallas lõi koerale kirve pähe, kas
sellist käitumist saab õigustada? Kas loom ründas? Kas mees kartis
ajalehepildi järgi pisikesena tunduvat koera? Kas koer ründas mehe last?
Kas koer ohustas mõnd tema looma?

Need olid küsimused, mis mulle pähe turgatasid. Aga siis saabus
veendumus. Vahet ei ole! Ükski täiemõistuslik mees, kelle elus on kõik
korras, ei tohi, ei saa lihtsalt ühegi loomaga niiviisi käituda!

 

Koera peale saab ohuolukorras häält tõsta, võtta kas või vits kätte.
Ära joosta. Appi hüüda. Aga looma pead ei tohi mitte ühelgi põhjusel
kirvega puruks lüüa!

Kuidas vabandada Pöide kandi meest, kes viskas kassipojad vastu seina
surnuks? Kas kassipojad ründasid? Ohustasid tema peret? Olid
majanduslikult koormaks? Sattusid lihtsalt valel ajal valesse kohta?

No vanduma võtab, sest kui mehel on emane kass, kes on
steriliseerimata, siis on pojad kassiema elutöö ja kohustus. See, et
kiisumiisud sündisid, on ainult ja ainult omaniku süü ja vastutus. Ei
kassiema ega tema pojad teinud midagi valesti!

Kuidas vabandada seda Pöide kandi naist, kes kolis talveks maalt
linna tööd tegema ja jättis kassi talveraskustega üksinda toime tulema?

Kas naisel on linnas vähe ruumi? Kas napib aega liivakast välja viia?
Ehk peab loomahülgaja vabanduseks isegi seda, et kass ei taha ju
korteris elada, las püüab maal hiiri.

Ka selline käitumine ei ole vabandatav, mis siis, et kassi justkui
füüsiliselt ei väärkohelda! Kui kassi kaasa võtta ei saa ja kui sa
suveks maale tagasi tuled, palun leia oma lemmikule siis kas või
hoiukodu.

Ma olen veendunud, et kui aastaringselt maal elavalt naabritädilt
küsida, on ta kindlasti nõus kassile peavarju andma ja perenaise ostetud
söögipoolist ette andma.

Kuidas vabandada endist Orissaare valla hobusekasvatajat, kes
näljutas oma loomi, ei kutsunud neile kapjade lõikamiseks seppa, vaid
vaatas pealt, kuidas kõhnad, parasiite täis loomad abitult ja valudes
ringi komberdasid?
Kas omanikul polnud raha? Kas polnud aega? Kas hobused on nii metsistunud, et nad poleks sepale jalga andnud?

Jällegi – need ei ole vabandused. Kui sul on loomad ja sa ei jaksa
neid ülal pidada, müü nad maha! Kas või odavalt! Või anna ära! Kabjad ei
kulu ise väiksemaks. Looma kehakaal ei tõuse, kui talle süüa ei anta ja
ta ussikuure ei saa. Hobune ei müü end ise maha, ta ei leia ise uut ja
armastavat kodu.

Õnneks on Saaremaal selles osas ka üks tore näide, kuidas üks suur,
heatahtliku, ent raskustesse sattunud omaniku hobusekari Karja kiriku
lähedal sai uued ja head kodud. Omanik võttis vastutuse, leidis
kuldaväärt abilise ja lahendas probleemi. Müts maha!

Kes need inimesed on?

Me elame Saaremaal. Siin pole liiga palju inimesi. Siin tunnevad kõik
kõiki. Loomadevastast vägivalda viljeleb oluliselt suurem hulk inimesi,
kui me uskuda tahaksime. Ma ei tea, kuidas neid inimesi nimetada.
Idioodid?
Värdjad? Debiilikud? Nad ei ole üksi. Nad on meie naabrid, sugulased, perekond. Ja meie ei tee mitte midagi.

Juhtum, et naaber peksab oma hulkuma läinud, aga ise koju tulnud
koera nii, et üleaedsel seda nähes süda pahaks läheb, on samuti
siinkandis tõestisündinud lugu.

Aga kellelegi ei teatata. Ei võeta ühendust ei loomakaitse ega
politseiga. Ei öelda veterinaarametile. Sest inimesed arvavad, et
ametnikud ei tee midagi.

Ja tõesti, meil tehaksegi loomade kaitseks kahetsusväärselt vähe.
Ametnikud ei süvene, ollakse kaugelt sugulased, keegi tunneb kedagi. Ja
no tõesta ära, et sa ise nägid, kuidas su naaber oma koera peksis…

Lisaks saab “pealekaebaja” täiesti kindlasti ümberkaudsete
halvakspanu osaliseks. Loomi on ju kogu aeg karistatud, mis siin
sekkuda, öeldakse. Ole õnnelik, et ta neid kassipoegi sinu kaevu ei
uputanud.

On ka neid, kes vaeva näevad, kes neljajalgsete inimkaaslejate süütust mõistavad ja “kaebavad”.

Need inimesed riskivad heanaaberlike suhete sassiminekuga, “mingi
mõttetu loomakaitsja” või isegi “sarikaebaja” tiitliga. Ja mis veel
hullem, nad kardavad, et naabrimees, kes seni on oma kasse vastu seina
loopinud ja koera peksnud, teeb haiget ka “kaebaja” lapsele või loomale.

Tihti juhtub ka nii, et võtadki südame rindu. Lähed politseisse. Teed
avalduse. Annad tunnistused. Käid kohe mitu korda ja raiskad aega. Kuid
hiljem öeldakse sulle, et midagi ei saa teha: kuriteo koosseisu ju
pole.

Sina raiskad aega, valutad südant, vihastad väärkohtlejat ja midagi ei juhtu. Isegi looma ei võeta ära.

Mis muutuma peab?

Loomade väärkohtlejate hulk ei vähene enne, kui meie, kes me seda näeme,
julgeme siiski rääkima hakata. Tegelikult, julgeme pinda käima hakata!
Pidevalt ja järjekindlalt. Julgeme väärkohtlejale öelda, et me sekkume!

Kui su aia taga on kõrgetel kapjadel komberdavad, parasiite täis
hobused, kui su naabrite koer ilma põhjuseta lonkab või leiad (nagu mina
mõned aastad tagasi Metsara külast) puu otsa seotud kotitäie surnud
kassipoegi, siis võta midagi ette.

Helista ikkagi politseisse. Teata ikkagi loomakaitsesse. Kirjuta
sellest ajalehte. Ja avalda kurjategija nimi! Mitte miski pole tõhusam
kui avalik tähele- ja halvakspanu. Nulltolerants!

Loomadevastane vägivald on sama, mis inimestevastane vägivald. Ainult
et loomad ei räägi. Nad on nõrgemad, aga peavad taluma neid väärastunud
tegelasi, keda on nähtavasti kunagi ennast pekstud, väärkoheldud või
muul viisil ahistatud.

Kui meil tekib julgus märgata ja sekkuda, raisata oma aega ja võidelda, siis ehk midagi muutub.

See ei olegi tegelikult ainult loomakaitse teema. See puudutab ka
sinu naabriperet, klassi- või töökaaslasi ja seda väikest tüdrukut, keda
näed oma külas alkohoolikust vanematega suvitamas.

Heidi Hanso
vabakutseline teletoimetaja ja loomasõber

 


Tagasi üles