Õpetlik lugu ka Tartu kassisõprade jaoks

kategooria:

AASTA MEELDEJÄÄVAIM PÄÄSEMISLUGU – IIRISE LUGU (Facebookis 30.12.2012)
Iirise lugu on kahtlemata üks meeldejäävamaid ja õpetlikumaid, mida 2012. aastast endaga kaasa võtame.
Kõik sai alguse ühel sügishommikul, mil üks inimene postitas oma Facebooki seinale halli pikakarvalise kassi foto. Foto all oli tekst, et kiisu kössitab tolle inimese töökoha trepi juures, lonkab ning vajab abi.
Selle inimesega võttis kiiresti ühendust tema tuttav, kes juhtumisi on Kasside Turvakodu vabatahtliK, kuid kõigest tunnike peale postitust oli Viljandi mnt. asuv Loomade Hoiupaik
käinud kassil järel ning ta ära viinud.
Järgnes kõne Loomade Hoiupaika. Esimene info oli puudulik, kuna arst ei olnud kassi veel üle
jõudnud vaadata – seega, paluti helistada mõne tunni pärast. Kõne mõne tunni pärast oli aga kurjakuulutav…kass oli vana, raskelt vigastatud,üleni seenes ja metsik.
Kasside Turvakodu vabatahtlik mõistab nende sõnade tähendust paremini, kui keegi teine ning teab, et sellisel kassil Loomade Hoiupaigas pikka pidu ei ole. Sisetunne sundis tegutsema ja tegutseda tuli kiiresti. Uus kõne Hoiupaika, sooviga kiisu päästa, võttis õige kummalised
pöörded, väike ülevaade vabatahliku dialoogist Hoiupaiga administraatoriga.
Vabatahtlik: “Tere, ma sooviksin seda kassi pikakarvalist halli kassi, kes täna toodi, endale. Mis kellani talle täna järele saab tulla?” Hoiupaiga administraator: “Aga miks te seda
kassi soovite? Arst määras selle kassi vanuseks vähemalt 8 aastat. Ta on raskelt vigastatud – tõenäoliselt käinud läbi auto rataste alt või on talle midagi peale kukkunud.”
Vabatahtlik:” Ei ole lugu, ikkagi soovin, lähen temaga ise arsti juurde kui tarvis.”
Hoiupaiga administraator: “Kas te annate endale aru, et sellel kassil on tõenäoliselt suured sisemised vigastused, võimalik, et sisemine verejooks ning on suur tõenäosus, et ta sureb öösel teil käte vahele ära? Kas te teate, mida tähendab lein ja kui raske on sellega toime
tulla? Ja see kass on ka padumetsik, elu sellise kassiga saab olema väga raske, miks te seda soovite? Lisaks on see kass üleni seenes – teate, mis asi on seenhaigus – kassihaigus? Alles hiljuti oli ühel inimesel kassihaigus ja kõik juuksed kukkusid peast! Soovite seda?”
Oh sa püha püss, mõtles vabatahtlik ja vaatamata sellele, et kiisu võiks öösel tema käte vahel ära surra ja juba pelgalt kiisu kaugelt vaatamisest hakkavad kohe-kohe juuksed ära kukkuma, oli vabatahtlik ikkagi natuke mõistlikum inimene, et kogu seda juttu 100% tõe pähe võtta.
Aga kogemus missugune!
Olles enesele kindlaks jäänud ja seda selgesõnaliselt ka administraatorile selgitanud, järgnes valus ja shokeeriv lause: Hoiupaiga administraator:” Kui te seda kassi nüüd ikkagi soovite, andke hiljemalt 16.30 teada, mis kell talle järele tulete”. Vabatahtlik:” Miks just see kell?”
Hoiupaiga administratoor: “Sest arst läheb kell 17.00 ära”.
See lause ütles kõik. Seletust ei ole vaja ja terve ühe kiisulapse elu jooksis vabatahtliku silmade eest läbi… Kuigi vabatahtlikul polnud kordagi plaanis kiisut endale päriseks võtta
ja jätta, vaid aidata ta Hoiupaiga võimalikust hukkamisest, kiirustas ta nüüd kohale, et kiisu ära toimetada. Kiisu käes, algas sõit Õismäe kliinikusse, kus tuvastati kassil palavik ja pandi ta ööseks tilguti alla. Hommikune kõne kliinikust oli rõõmsameelne, kass tundis
end paremini, seent ei tuvastatud ja vanuseks määrati 2 aastat! Kassike oli küll natuke pelglik ja kogu seiklusest häiritud, kuid mitte ühestki otsast metsik. Järgnes visiit Tiina Toometi kliinikusse, neuroloog Sigrid Lapp’i juurde, kes vaatas Iirise üle ning tuvastas tal
seljaga seotud vana vigastuse – sellest ka kerge lonkamine. Kuna kiisut ennast see kuidagi ei sega, siis ravi ei määratud ja Sigrid andis Iirisele kaasa head ja julgustavad kiisuelu soovid.
Vahepeal oli Kasside Turvakodu töökas vabatahtlike kamp leidnud kassile hoiukodu,
üles sätiti pesa, liivakast ja toidunõud ning sellega oleks justkui seiklus lõppenud…
Kuid paari päeva pärast tuli Iirise uuelt hoiukodult kõne – Iiris sai rõduuksest välja ning pääses neljandalt korruselt põgenema…kadunud ta oligi.
Hunnik kuulutusi prinditud, hakkasid vabatahtlikud piirkonda läbi otsima. Puuriidad ja
aknaaugud, keldriavaused ja põõsastealused… kiisupildiga kuulutusi jagati õuesmängivatele lastele ja tuvisid söötvatele tädikestele. Kaks nädalat – igal varahommikul, enne, kui maailm oli ärganud ja hilisõhtul, kui viimased tuled akendes kustunud – käisid vabatahtlikud
Iirist otsimas. Tulutult.
Kuni täpselt 16 päeva peale kadumist helises telefon ja meeldiva slaavi aksendiga naisterahvas teatas rõõmsalt, et nägi Iirist!
See tundus uskumatu ja võimatu ning vabatahlik kihutas kohale. Aadress viis teda Kadriorus asuva Argo baarini, mille omanikud - grusiinidest abielupaar -kinnitasid, et Iiris käib nende juures igal õhtul maiustamas. Peremees näitas isegi korralikku küünistust käsivarrel, mis
Iirise püüdmisega oli tekkinud.Mõeldud – tehtud: vabatahtlikud jätsid ukse taha püügipuuri ja läksid ise kaugemale jälgima, millal Iiris oma tavapärasele õhtusöögile saabub.
Õhtu venis ja Iirist ei tulnud ning kustuma hakkas ka lootus, et see ikkagi Iiris oli…
Hommikune vabatahtlik jõudis Argo baari enne avamist, püügipuuris oli KASS! Jah, kass küll, paraku aga suur ja punane, omanike enda kõuts..
Õhtune kõne baari ei andnud tulemusi, kuigi omanikuproua rahustas, et ärgu me üldse muretsegu, tema mees püüab kiisu kinni ja kõik saab korda… Iiris pidavatki neil “selline hiline klient” olema, kes saabub enamasti peale südaööd.
Ja siis, järgmisel õhtul, saabus oodatud kõne – IIRIS ON KÄES!
Kohale kihutanud vabatahtlik ei uskunud oma silmi ega suutnud pisaraid endale hoida – oligi IIRIS! MEIE IIRIS!!!
Miks on see lugu õpetlik ja mida me sellega öelda tahame?
1. Väga lihtne on hulkuvat looma nähes võtta telefon ja helistada Loomade Hoiupaika, kuid tegelikult on olukord selline, et tänaval on loomal suurem võimalus ellu jääda. “Metsikuks” võib liigitada ka aknast allakukkunud ja esmases shokis kodukassi ja vigastuste tuvastamiseks ei
piisa enamasti “esmasest vaatlusest”. Loomade Hoiupaik on Tallinna Linna poolt ellukutsutud ja maksumaksja rahast tegutsev asutus, mis eeskirjade järgi kohustub linnatänavatelt ära korjama kõik loomad, kellest Hoiupaigale teavitatakse. Leping Loomade Hoiupaiga ja Tallinna
linna vahel nõuab looma hoidmist 14 päeva, linn hüvitab 14 päeva loomapidamise kulud, samuti kassi püüdmisega seotud kulud. Kuid “vigastatud” või “metsikud”, ilma KIIBITA loomad hukatakse enamasti samal õhtul… See on reaalsus. Ehk – kutsudes loomale järele Loomade Hoiupaiga - ei ole Sa enamasti teinud heategu, vaid saatnud looma suure tõenäosusega surmasüstile.
Selle asemel mõtle, enne kui tegutsed! Mõtle, mida saaksid Sina ISE ära teha? Kuipalju TAHAKSID ise ära teha. Võta ühendust meiega või Kassiabiga või Pesaleidjatega. Me ei saa aidata kõiki, sest oleme väike MTÜ ja meil on kõigest 10 vabatahtlikku, kuid alati saame KOOS midagi välja nuputada. Sinuga koos. Aita meid transpordi osas – viia kiisu kliinikusse ülevaatusele. Räägi
oma tuttavatega, äkki saab keegi kasvõi kaks nädalat kiisut enda juures hoida, mil vaktsiin on kinnistunud ja kiisu saaks tulla teiste kasside hulka. Alati on olemas VÕIMALUSED.
Kui meie annaks vaid 14 päeva loomale aega tõestada, kas ta on sõbralik ning 14 päeva aega, et
leida uus kodu… ei oleks meil Villut, kes ootas oma kodu 6 ja pool aastat, ega Aadat ja Aramist, Kiisbeti ega Jõulukiisut… Edisoni ega Jaggerit. Ei oleks ühesilmset Silverit ega käpaoperatsiooni läbiteinud Katjat. Ei oleks pimedat Mummukest, lõualuu operatsiooni läbinud Vene
sinist Grey’d ega paljusid, väga paljusid armsaid nurrumootoreid, kes
iga päev oma uues kodus oma pererahvast rõõmustavad.
2. Teine õpetlik mõte selles loos on - ära iial kaota lootust oma kadunud lemmik üles leida. Pidev otsimine, kuulutuste uuendamine, vaevatasu lubamine, piirkonnas elevate inimestega suhtlemine – see kõik võib Sind taas oma kiisuga kokku viia!Iga elu on tähtis, iga hing on päästmist väärt! Iirise seiklused lõppesid tookord seal - Argo baari ukse taga ning kiisu
on tänaseks üle kuu aja meie vabatahtliku juures turvaliselt hoitud.
Tänavaelust räsitud karv läigib siidiselt, hirmunud pilk on silmist kadunud ning lonkamisest on jäänud vaid hägune mälestus. Iiris on iseloomu poolest lihtsalt üks uskumatult HEA KASS, kes kunagi ei näita küüsi, kunagi ei nõua liiga palju ja kunagi ei jäta Sind kostitamata oma
armsa ja looritatud pilguga, millest kiirgab tänu, armastust ja headust.

 

Tallinna Loomade Hoiupaigaga  analoogne asutus on Tartus  linna teenistuses olev Tartu Koduta Loomade Varjupaik.


Tagasi üles